Meie üldistamisvõime on koerte omast erinev. Asjaolu, mis võib inimese jaoks koera mõistmise mõnikord üsna keeruliseks teha. Näiteks murtakse pead olukordades, kus koer sooritab õpitud harjutust küll ühes keskkonnas, aga teises mitte. „Minu koer lamab kohe, kui ütlen talle “lama“ meie elutoas, kuid vaatab mind tühja pilguga, kui ütlen talle pargis “lama“.
Üldistamisvõime erinevus peitub meie ajudes. Kui inimese aju kategoriseerib teavet konkreetses olukorras konkreetsel viisil, siis kiputakse automaatselt eeldama, et loom kogeb seda kõike täpselt samamoodi. Reaalsuses aga, ainuüksi meie sensoorne maailm on koerte omast nii erinev, et me isegi ei kujuta ette, mis tunne oleks tunda nii palju erinevaid lõhnu, kui näeme erinevaid värve ja kujundeid. Kui lisame juurde ka selle, kui palju rohkem helisid koerad kuulevad, siis mõelda vaid, mida kõike koerte ajud (ka treeningu ajal) filtreerima peavad.
Ajuosa, mis on spetsialiseerunud keskkonna seaduspärasuste õppimisele, on inimestel arenenum kui koertel. See muudabki meid üldistamisvõime osas koertest osavamaks, tänu millele oskame me enda tuttavale maailmale omastes (sarnastes olukordades) enamasti kiiremini kohaneda ja paremini toime tulla kui koerad. Oleme need "kiired õppijad". Küll aga, tugeval üldistamisvõimel on ka oma pahupool - inimesele on niivõrd omane tuvastada erinevates olukordades sarnasusi, et see paneb meid sageli tegema väga rutakaid järeldusi ja otsuseid. Me kipume neid tegema alateadlikult isegi siis, kui selleks on oluline osa teabest tegelikult puudu. Teadagi, sel põhjusel me aegajalt ka eksime.
Kuigi koera jaoks on pisiasjad enamasti olulisemad kui meie jaoks, ei tähenda see, et koerad üldse ei üldistaks. Kui tegemist on tugeva negatiivse emotsiooniga nagu näiteks hirm, võib ainuüksi üks hirmutav sündmus jätta sügava jälje, põhjustades koera tunnetele ja käitumisele tõsiseid tagajärgi. Koerad ja inimesed ei keskendu mitte ainult erinevatele teabekategooriatele, vaid me jätame olukordi ka pisut erineval viisil meelde.
Näiteks, kui koer õpib märguandesõna peale istuma, siis tema mõistuses toimub tegelikult oluliselt rohkem kui pelgalt sõna „istu“ kuulmine ning õppimine, et just selle peale võiks ta oma tagumiku maha panna. Tegelikult on sõna tähtsus uue harjutuse õppimisel koera jaoks väga väikene, tänu millele ei olegi koera istuma (või lamama või seisma või sitsima) panemiseks üldse sõnu vaja. Märguandesõna kõrval on koera jaoks sel samal hetkel terve rida olulisemaid nüansse, millele ta tähelepanu pöörab ja selle konkreetse tegevusega seob. Kuna lõviosa koertevahelisest suhtlusest on mitteverbaalne, on inimese kehakeel, nii elus kui treeningul, koerte jaoks arusaadavaimaks ja olulisimaks infoallikaks. Igasuguseid situatsioonilisi iseärasusi panevad nad samuti hästi tähele - keskkonda, asukohta, maiuse sorti, inimese riideid, ninna kanduvat lõhna, helisid jne.
Aitamaks koertel õppida, et sõna "istu" tähendab "pane oma tagumik maapinnale" igas kontekstis, on vaja seda lõpuks harjutada erinevates kohtades, erineval viisil. Muudatuste tegemisel saame viimases faasis muuta kõike peale sõna "istu” ning tänu sellele hakkab kõik muu muutuma koera jaoks üha ebaolulisemaks. Kuna “istu“ muutub erinevalt paljudest teistest nüanssidest konstantiks, õpib koer järk-järgult sellele rohkem fokusseerima ja keskenduma vähem mitteverbaalsele ja situatsioonilisele teabele. Täpsustuseks lisan, et kuna koera jaoks on sõna „istu“ alguses täiesti teisejärguline, siis ära keskendu istuma õpetamise algfaasis sõna ütlemisele, vaid õpeta koerale selgeks istumise asend sinu kehakeele märgi peale (asetad maiuse käe nina juurde peopesa üles poole, maius on sõrmede vahel ning keerad käe randmest üles poole > koera nina tõuseb maiuse järgi, mis paneb tagumiku langema). Sõna („istu“) pannakse harjutuse/asendi juurde alles siis, kui koer meie kehakeele vihje abil oskab asendi kindlalt ja ilusti sisse võtta. Seega ka uues keskkonnas esimesi kordi harjutades kasuta julgelt enda suunavat kehakeelt, millele koer naturaalselt tugineb ning hakka keskkondi vaheldades kehakeelt viimase asjana vaikselt hajutama (kui sa tõesti soovid, et koer lõpuks ainult sõna „istu“ peale igal pool istuks).
Käte üles tõstmine, põrandale või toolile istumine ning hääletooni ja kehaasendi muutmine on kõik meie jaoks küllaltki ebaolulised detailid, aga meie koerte jaoks muudavad need oluliselt kogu situatsiooni. Iga kord kui me lisame mõne uue muutuja, peaksime kriteeriumit alla poole tooma ning võimaldama koeral pingevabalt uutes tingimustes (kui vaja, siis nö "uuesti") istuma õppida. Meie ülesanne õpetajana on alati olla toetav, mõistev ja kannatlik. Ainult sellise inimesega teevad koerad vabatahtlikult koostööd - mitte hirmust, vaid vabast tahtest ja naudingust.
Koertel on suurepärane võime meie käitumisest ja keskkonnast pisidetaile välja noppida. Ka kõige pisemad detailid, millele me ise tähelepanu ei oska pööra, on meie koerte jaoks olulised teabeallikad. Nad juhinduvad ennekõike meie kehakeelest, seega enda kehast peaksime me alati väga teadlikud olema (end kõrvalt vaatama nii otseses kui kaudses tähenduses, ka treeningutest videosid tegema).
Kokkuvõttes, meievaheliste erinevuste teadvustamine ja arvessevõtmine aitab meil koeri paremini mõista ning tänu sellele kohandada oma eesmärke ja treeningplaane, tagades koertele parimad võimalused õnnestumiseks kõiges, mida me neile õpetada soovime. Seejuures iga inimene ise teab, kui tähtsaks ta mingi käitumise usaldusväärsust enda koera puhul peab. Oluline on, et me teaksime, mida me selle saavutamiseks tegema peame. Nii ei tee me liiga ei koerale ega endale, ei sea utoopilisi ootuseid ega lase pead norgu. Ja kogu protsess on mõnus ja stressivaba, kõigile – selline, nagu ta olema peabki.
Kui sa tunned, et võiksid osata enda koera paremini õpetada, soovid enda teadmisi täiendada ja tehnilist poolt lihvida ning omandada "puust ja punaseks" teadmisi, kuidas koerale läbi enda kehakeele erinevaid harjutusi ja trikke õpetada, tule Koeraarmastuse trenni Loo alevikus või broneeri endale üks mõnus ja informatiivne nõustamine koos individuaaltreeninguga enda kodus.
Comments