Koerte jalutamise all kiputakse tihtipeale mõtlema sõna otseses mõttes ainult „jalutamist“. Aga lubage, ma sukeldun korra, sest see teema ulatub palju-palju sügavamale...
Jalutuskäigus on koera jaoks liikumise kõrval tegelikult väga palju muud olulist. See tähendab uusi lõhnu, visuaale, pindasid – mitmekesist keskkonda – kõige selle kogemist! Jalutuskäik annab erinevatele aju osadele tegevust ning rakendab lisaks kehale ka vaimu.
Mulle meeldib meie vajaduste ja maailma kogemise eristamiseks (koerte vajaduste ilmestamiseks) öelda inimestele, et koerad elavad läbi oma nina. Jalutuskäik tähendab läbi nuuskimise saadud informatsiooni protsessimist, jälje ajamist, ja konkreetsetesse kohtadesse oma lõhna (sõnumi) maha jätmist. Kõik see, mis jalutuskäiguga kaasneb jääb tegemata ja kogemata koertel, kes oma hoovist välja ei pääse ning kui mingi osa meie vajadustest on rahuldamata, muutume me kõik ühel hetkel rahutuks ja rahulolematuks. See hakkab välja paistma meie käitumisest, meie reaktsioonidest. Sellised koerad võivad inimese hinnangul kummaliselt või ettearvamatult reageerida näiteks helidele või liigutustele, või olla näiteks need tüübid, kes inimestel igal võimalusel „seljas elavad“, lõputult auke kraabivad või kodust igal võimalusel jalga lasevad.
Aga mida teeks üks koer, kui tal oleks täielik vabadus valida, mida oma päevaga peale hakata? Oleneb koerast, kindlasti. Aga siin on ka üks ühine nimetaja tervete ja elujõuliste koerte puhul – see on ringi kondamine. Nad kulgeksid!
Ma olen üli õnnelik, et sündisin ajal, mil elukorraldus oli tänasest ikka palju teistsugusem, sest see andis mulle võimaluse vaadelda ja kogeda koeri vabamas maailmas. Teisisõnu, õppida koeri paremini tundma. Minu lapsepõlv möödus ajal, mil koertel oli rohkem valikuvabadust, sest neil oli vabadus liikuda. Minu suvekodu piirkond kubises koertest. Neil kõigil oli päeval oma ring, mida nad rutiinselt jalutasid. Nad lihtsalt kulgesid oma tempos, igaüks oma rada. Kuna sarnaselt teistele kodudele polnud ka meie majal toona aeda, oli meie krunt üks hea läbikäiguhoov, sest seal elas üks tüdruk, kes hulkuvaid koeri mitte ära ei ajanud, vaid käed avali külla ootas. Samas kasvasin ma mingis mõttes üleminekuajal, kus osade majade ümber hakkas juba vaikselt kerkima aedu ning sedakaudu mõningate koerte rändamistele pandi piirid. Aiad, mille väraval rippus silt „Ettevaatust, koer!“ olid aga need väravad, kust mina igapäevaselt sisse-välja voorisin, sest mulle meeldis koertega tegeleda ja toona oli väga tavapärane endale lihtsalt nö „hoovi-koer“ või „majavalvur“ võtta. Need koerad andsid mulle arusaamise, KUI OLULINE jalutamine tegelikult on...
See, kui väga need koerad mind ootasid – kui oluliseks ma nende jaoks sain, oli midagi erakordset. Kes plagistas mind eemalt nähes elevusest hambaid, kes ulgus, kes erutusest värises ja kes ei suutnud enam pissi pidada. Ma ei olnud nende pereliige, kuid mitmete koerte perenaised ja peremehed (kellele olin ja olen südamest tänulik, et nad mulle oma väravad avatuna hoidsid) tõdesid, et nende koer ei reageeri kellegi teise saabumisele sedamoodi... Rääkimata sellest, et mitmed neist olidki tõsised maja valvurid, kes võõraid sisse ei lasknud – kui tõugudest rääkida, siis nende seas näiteks rottweilerid ja saksa lambakoerad. Ma ei olnud nende pereliige, aga mul oli nende koertega lihtsalt väga eriline suhe, mis tekkis läbi ühiste jalutuskäikude, mere ääres istumiste ja liiva peal pikutamiste...
Kuna tol ajal ei olnud pildistamine nii teemas, kui täna, siis kahjuks ei ole mul enamus koertest mitte ühtegi pilti. Nendest aga on - Nikki vasakul ja Daisy paremal. Nad mõlemad said ühel hetkel kutsikad, nii et Daisy peres oli ka tema suur poja, Lord ja Nikki peres suur poja, Portos. Rotikad elasid täitsa meie kõrval ja magasid ööund tihtipeale seljad vastu meie maja ust.
Jalutuskäigud on palju enamat, kui lihtsalt füüsilisele kehale koormuse andmine. Midagi palju enamat nii indiviidi kui ka partnerluse seisukohast. Jalutuskäik rahuldab koera loomuomaseid vajadusi ja loob tasakaalu mitmetel tasanditel. Jalutajate vahele loob see aga väga erilise sideme, mille kogemise tunne iial meelest ei lähe...
Nii et jalutage oma koeri! Suuri ja väikeseid, eramajade ja korteri kodude koeri. Andke neile selle käigus vabadust kulgeda omas tempos. Valige jalutamiseks rahulikke ja ruumirohkeid paikasid. Võtke jalutuskäikude jooksul ka aega maha. Vahepeal lihtsalt pikutage ja püherdage, mudige ja sügage, imetlege põlde, metsi, merd ja taevast...
Sedasi võid ühel hetkel avastada, et vajad igat jalutuskäiku ise tegelikult täpselt sama palju, kui Sinu koer.
Comments