Tirimise harjumusest ja lõdvas rihmas jalutamise oskusest

Miks mõned koerad tirivad ja teised mitte? Kas sellest kombest on võimalik (koerasõbralikult!) lahti saada? Mida teha, et tirimise kommet üldse ei tekiks? Kas tirimine sõltub varustusest?

Alustagem algusest, et saaksime kõigepealt aru, miks koertel üldse tirimise harjumus tekib.

Tirimise juur ei peitu mitte koerte suures soovis tirida, vaid asjaolus, et inimene ja koer eelistavad (ja suudavad) jalutuskäigul kulgeda väga erinevas tempos ning samal ajal puudub koerale rahuldustpakkuvaks liikumiseks vajalik ruum. Näiteks eelistavad paljud koerad jalutuskäigul traavida, sest see allüür on nende jaoks pikema maa läbimiseks kõige loomulikum, optimaalsem ja nauditavam liikumise viis. Küll aga on juba keskmist kasvu koera traavisamm enamasti palju kiirem kui inimese kõnnisamm ning lühikene rihm läheb sellises valemis väga kiiresti pingule. Lisaks sellele on koertel arusaadav soov ka omas tempos põnevate lõhnade ja kohtadeni jõuda ning kui tirimine täidab seda eesmärki, siis tiritaksegi. Mida rohkem tirimine koerale edu toob, seda tugevamalt see harjumus kinnistub. Lihtne.

Sageli ei oska koeraomanikud rihma pikkusele alguses suurt tähtsust omistada ning nii juhtubki, et jalutamiseks valitakse liiga lühikene rihm. Mida lühem on rihm, seda vähem on rihma otstes olijatel vabadust omas tempos liikuda - seda tihemini tirimise moment tekib. Pikem rihm annab rohkem vabadust nii koerale kui ka inimesele.

Lisaks sellele ei ole ühelegi inimesele rihma käsitlemise oskus kaasasündinud, samuti nagu ei ole rihmas jalutamise oskus koerale emapiimaga kaasa antud. Mõlemad osapooled vajavad esialgu juhendamist, sest ilma selleta hakkavad nad väga kiiresti vägikaigast vedama. Inimene ei tule selle peale, et koerale lõtva rihma pakkuda ning koer ei oska omalt poolt midagi teha, et lõtva rihma säilitada.

Lumepalli-efekt tekib sellest, et üldiselt on inimeste automaatne reaktsioon koera tirimisele vastu tirida (või terava tõmbega karistada) ning parema kontrolli saavutamiseks koer veel lühema rihma otsa võtta. Millegipärast kiputakse arvama, et rihma sakutamine ja kokkukorjamine (koera endale lähemale võtmine) lahendab probleemi, kuid tegelikult see ainult suurendab seda. Seda seepärast, et ka loomadel on samasugune reaktsioon – survele vastatakse survega!

Kui päitsete ja nööri otsas olev hobune mingil põhjusel ehmub ja tagurdades tirima hakkab, peab väga kiiresti reageerima ning suutma vähemalt hetkeks nöör lõdvaks lasta, sest vaid nii saab toimuda rahunemine. Vastasel juhul tirimine jätkub ning lõpptulemusena läheb loom nagunii, kas koos sinuga või ilma, seitsme tuule poole. Sama teema kohale tardumisega - kui sina soovid jalutama hakata, aga hobune meelekindlalt paigal seisab, siis ühtlane tõmbamine teda liikuma ei pane. Survega on vaja mängida, „kutsuda“ teda astuma. Koeri käsitledes toimivad tegelikult täpselt samad põhimõtted.

Seega, tirimise kombest ei saa kunagi lahti vastu tirimisega. Hobustega toimetades saad sellest väga kiiresti aru, et jõuga kaugele ei jõua (kui, siis ainult hobuse valitud suunas). Koerte puhul on aga jõu eelis sageli inimesel, mis laseb seda „pisikest“ probleemi ignoreerida ning eladagi sina-tirid-mind, mina-tirin-sind elu. Eeldusel, et ebaeetilised (loomale ebameeldivad) jõuvõtted ja vahendid ei ole inimese jaoks variant, õpetavad olukorrad, kus jõu eelis on loomal, inimesi väga hästi nuputama ja lahendusi leidma. Ja nii ma siis nuputasingi, kuidas õpetada tirivat koera mitte ainult lõdvas rihmas liikuma, vaid lõtva rihma ka ise säilitama.

Niisiis, kuna vägikaikavedu ei vii meid päriselt kunagi soovitud suunas, on esimene põhimõte see, et tirimise kombest lahti saamiseks peab inimene õppima õigetel momentidel koerale vabadust (loe: lõtva rihma) ise pakkuma. Näitama, et pinges rihm huvitava postini ei vii, aga lõtv viib (vajadusel kiire sammuga).

Teiseks, me peame õpetama koerale oskust astuda rihma surve poole, sest nagu kirjeldasin, on kehale automaatne reaktsioon survele vastu seista.

Koerale võiks rahulikult ja järjepidevalt näidata, et tirides edasi liikuda ei saa. Koera korrigeerimine (sakutamine jms järsud tõmbed) ei õpeta teda lõdvas rihmas kõndima, vaid ehmatab, hirmutab või käib koerale lihtsalt närvidele ja kaelarihma kasutades võib sedasi koerale füüsiliselt väga palju liiga teha. Ühtlasi võib koer, keda pidevalt läbi rihma teravalt sakutatakse, ühel hetkel põhjusega hammastega tirija suunas söösta. Nii et õpetamine käib ikka heaga, läbi mõistuse. Koerale tuleb anda aega, et ta saaks olukorda seedida, lahenduskäiku kogeda ja seeläbi loogikale pihta saada, et edasi liikumine toimub vaid lõdvas rihmas. Iga koer õpib seda omas tempos, inimese toel.

Erinevate preemiatega mängimine on tähtis. Maiused on paljudel juhtude lõdva rihma õpetamise juures teisejärgulised. Liikumise tempo on põhiline element, sest tempomuutused on sageli parimad preemiad ning ilusate hetkede märkamine ja märkimine niisamuti! Need õpetavad ideaalselt lõdva rihma säilitamise oskust, mille olemus on see, et koer oskab läbi enda liikumise tempo õigel hetkel lõtva rihma säilitada. Selleks märka hetki, kui koer jääb sind juhuslikult näiteks maad nuusutades ootama ning kiida teda. Ja premeeri koera ise ka võimalikult palju läbi enda liikumise. Näiteks kui rihm läheb pingesse, seisata ning oota, kuniks koer seljataha vaatamisega rihma lõdvestab. Seejärel astu hoogsalt edasi ja võimalda tal omas tempos nii 8-10 sammu lõdvas rihmas liikuda. Koer peab saama lõtva rihma piisavalt kaua aega järjest puhtalt kogeda, et seda tunnet ja sellega kaasnevat vabadust rihmapingest eristada ning ivale pihta saada. 2-3 sammu lõdvas rihmas on selleks selgelt liiga vähe.

Lõpetuseks, need vanad uskumused ja müüdid... „Traksid õpetavad koera tirima.“ - Kindlasti mitte. Kui, siis inimene oma rihmakäsitlusega sunnib/julgustab koera tirima. Traksid aitavad meil tagada, et rihma otsas olev koer püsib terve, nii füüsiliselt kui vaimselt. Traksid on mugavad, ja hea enesetunde juures on koer võimeline mõtlema ning õppima. Õpetajaks on aga alati inimene. Varustus ei saa „õpetada“ muud, kui valu ja ebamugavustunnet vältima. Näiteks muudavad kaelarihmad koerad tihtilugu närviliseks ja murelikuks, sest need võivad haiget teha. Me ei näe karvade alust nahka, me ei näe mikrotraumasid, me ei tunne koerte valu, aga me võime seda kõike ette kujutada teades, et meie kaelad on füsioloogiliselt väga sarnased ning et loomad tunnevad puudutusi ja valu täpselt samamoodi nagu inimesed. Poov kaelarihm poob kõiki kaelasid ühtemoodi... Sageli pole kaelarihmas meeletule tirijale vaja muud kui pikka rihma ja trakse selleks, et koer juba poole rahulikumalt jalutaks. Igasugune käitumine on eneseväljendus ja koera enesetunne sõltub varustusest väga palju.

Mis puudutab veel rihmasid ja nende kasutamist, siis minu lähenemine on see, et ka treeningutel on rihm nagu julgustuskarabiin. Lõdvalt, taustal. Olukorrad, kus rihm koera inimese juures hoiab, on need, kus kontakt on mingil põhjusel kadunud.

Olen valmis sind oma kutsika/uue koera jalutamisel ja varustuse valimisel juhendama, et teil tirimise probleemi kunagi ei tekikski. Olen valmis aitama ka sind, kes sa juba tükk aega tiriva koeraga jalutanud ja justkui kõike proovinud või lootuse kaotanud oled.

Iga koer on võimeline õppima lõdvas rihmas jalutama, kui inimene oma meeldiva lähenemise, tehnilise täpsuse ja järjepidevusega tagab koerale turvatunde ja pakub eduelamusi.

Samal teemal: Lõdvas rihmas jalutamise õpetamine VOL2, minu väleda koera näitel