Kui ma olin 10-aastane, ei olnud koerte traksid veel nii laialdaselt levinud, kui need üldse olemas olid. Vähemalt Eesti tänavapildis ma neid ei täheldanud. Koeri minu naabruskonnas jalutati kaelarihmadega. Ka mina tegin seda, oskamata soovida või ette kujutada teistsugust varustus. Tundes mõru tunnet, kui rihma otsas tiriv koer hingata kähises või pärast tugevamat tirimist köhis... Tänaseks on aga aeg edasi läinud, teadus on arenenud. Muuhulgas on koertele põhjusega välja töötatud traksid, mis lubavad neil jalutada ja vedada kelku nii, et varustus neid võimalikult vähe piiraks ja segaks. Ergonoomilise lõikega traksid lubavad koera kehal liikuda võimalikult vabalt, avaldamata survet kõripiirkonnale. (Loe: Millised traksid koerale valida) See, kas koera kõri on õrn või mitte, ei ole vaieldav. Tasub vaid lahti võtta koera anatoomia raamat või google ja lugeda, milline on koera kaela ja kõri ülesehitus ning millise tähtusega on seal asuvad organid.
Eesti on toredasti väike, et kohtuda juhuslikult siin-seal erineva ameti inimestega ja nende kogemusi kuulda. Nii jõudis mu kõrvu juba aastaid tagasi (jalutuskäigul kohtudes) ühe veterinaari assistendi kogemus, mis puudutas kaelarihmaga seotud vigastust. Ta kirjeldas grifooni, kelle silm pärast kaelarihmas tirimist enam omal kohal ei olnud. (Punnis silmadega koertel on see oht suurem, sest silmal on silmakoopas vähem ruumi.) Mind pani see lugu tookord esimest korda päriselt mõistma, mida teeb rõhk koera peas, kui rihm kaela esiosa survestab või veel hullem, ümber kaela kokku tõmbab. Mõeldes, kui sagedased sellised juhtumid olla võivad, hakkasin otsima kas leidub teemakohaseid teadusuuringuid. Ja leidus! Sellised uuringud, mille käigus on testitud erineva paksuse, pehmuse ja laiusega kaelarihmade kasutamise ohutust erinevate tõmbejõudude rakendamise korral, on täiesti olemas. Need teadustööd on avalikud, huvi korral on kõigil vabadus ja võimalus neid lugeda.
Üldiselt olen märganud, et ka need inimesed, kes pooldavad õige lõikega trakside kasutamist ning aduvad kaelarihma surve ohtu koera füüsilisele ja vaimsele tervisele, nendivad neutraalses arutelus fakti, et kaelarihma abil on inimesel koera füüsiliselt mugavam/võimalikum kontrollida. Tõstatasin selle teema näiteks ka ühel koerte tervist puudutaval koolitusel, mida viis läbi veterinaar, ja arutelu tulemus oli samasugune. Ka mina mõistan seda, et kui rääkida puhtalt jõu eelisest, siis kaelarihm annab selle inimesele. Kuid näen, et sellest tulenevalt on kahjuks automaatselt hakatud järeldama ja mõnel juhul lausa maha müüma ideed, et kaelarihm peaks olema esimene valik ning läbi trakside ei olegi võimalik koera lihtsasti ja arusaadavalt suunata ning juhtida, mis muidugi ei ole tõsi. Kui lihtne see on ja kui hästi see välja tuleb, taandub puhtalt inimese arusaamisele ja oskustele. Kõik inimesed on aga selleks võimelised, kes on piisavalt motiveeritud, et süveneda ja ennast arendada. Õigupoolest saab koeraga ka ilma igasuguste vahenditeta suhelda. Koeri on võimalik väga edukalt ka ilma rihmata suunata ja õpetada. Ammugi siis läbi trakside. Kuidas loomadega tegeletakse, ükskõik mis alal ja valdkonnas, sõltub tegelejast.
Kõik elusolendid soovivad ja väärivad, et neid koheldaks headuse ja lugupidamisega. Inimese lähenemine loomadele taandub tema vajadustele, oskustele ja moraalinormidele. Seni, kuni inimene annab endast parima, et tagada looma heaolu, on hästi. Mul on mitmeid tuttavaid, kes kasutavad oma koera jalutamiseks kaelarihma, sest kõikide asjaolude arvessevõtmisel on see nende hinnangul nende jaoks parim valik. Teised kasutavad jällegi topeltkinnitusega trakse ja kaelarihma selliselt, et valdavalt on jalutusrihm trakside küljes (kas seljale või rinnale kinnitatud) ning igaks juhuks on olemas turvakinnitus ka kaelarihmale. Sest see variant on nende hinnangul nende jaoks parim valik. Ühine nimetaja on, et kõik need koerad on väga suurt kasvu ja liiguvad küllaltki aeglaselt ehk kaelarihmas valdavalt ei tiri. Nende inimeste otsused on kaalutletud ja vägagi arusaadavad. Seni, kuni inimesed teevad teadlikke valikuid ja hindavad olukordi avatud silmadega, on hästi. Probleemid tekivad siis, kui inimesed enam (ise) ei mõtle ega analüüsi.
Koerad on naturaalselt tundlikud. See, mis koera tundlikkusest alles jääb või millisena tundlikkus avaldub, sõltub paljuski inimesest. (Kui see kõik kõlab nagu hiina keel, siis lähiajal on tulemas tundlikkuse teemaline webinar, milles kõigest sellest põhjalikumalt räägin.) Näiteks, koerte tundlikkus reageerida märguannetele võib saada juba noorena nüristatud, kui inimene on oma kehakeeles ja märguannetes intensiivne ja robustne. Kui koera harjutatakse mingisuguse varustuse või tasandiga (olgu selleks näiteks mingisugune kindel jõu või volüümi aste), siis mõne koera jaoks on see vastuvõetav ja ta kohaneb sellega (näiteks hakkab ta oma inimesele tähelepanu pöörama ainult siis, kui talle lähenetakse täpselt *nii*). Mõni kergema energiaga väga tundlik koer aga tunneks end jõulise käsitlemise all väga halvasti, suutmata sellega kohaneda. Tulemuseks võivad olla käitumisprobleemid või endassetõmbumine. Inimesed, kes tajuvad koerte tundlikkust hästi, ületavad harva seda intensiivsuse piiri ning kohandavad enda käitumist võimalikult täpselt konkreetse koera järgi. Tundlikud koerad ja inimesed suhtlevad omavahel nii, et kõrvaltvaataja ei pruugi nendevahelist suhtlust tähelegi panna. See jääb välisele vaatlejale sageli nähtamatuks, sest signaalid on mahedad ja pisikesed. Nendest piisab.
Koera kõripiirkonna hoidmine on minu jaoks isiklikult väga oluline. Minu koer kaalub poole vähem kui mina ja ma jalutan teda alati traksidega. Rihma tüüp ja pikkus on olenevalt asukohast ja tegevusest erinev. See on minu valik. Ma ei ole siiani suutnud välja mõelda olukorda, kus ma kaelarihma vajaksin. Seega, ma ei kasuta seda. Ma saan oma traksides koera vajadusel ilusti läbi rihma ka näiteks 5 meetri pealt sõrmeliigutusega aeglustama suunata, sest ta tajub sellist mõjutust ka läbi trakside. See on viis, kuidas me oleme temaga kutsikast peale suhelnud – kergelt. Väikesed märguanded pälvivad tema tähelepanu.
Lõpetuseks saan ma teiega jagada ka seda, mis on minu kogemus käitumisnõustajana paljude erinevate koertega, just käitumisprobleemide lahendamisel - kaelarihma vahetamine mugavate trakside vastu aitab koertel lõdvestuda nii füüsiliselt kui vaimselt. See aitab omakorda hakata inimesel koeraga kvaliteetset suhet ja kontakti looma ning õpetada talle lihtsamini uusi oskuseid. Läbi parema arusaamise suureneb inimese oskus oma koera mõista, teda jooksvalt lugeda ja tema eripärasid arvesse võttes igasuguseid olukordi, kus varem oli vaja koera füüsiliselt kontrollida, hoopis ennetada ja vältida. Kuni koera käitumise muutmiseni nendes olukordades... Rihmad muutuvad tõttöelda täiesti teisejärguliseks. Selline on minu kogemus.
Kokkuvõttes, säilitagem selles valjus, kirevas ja arvamusterohkes maailmas kainet mõistust ja analüüsivõimet, sisemist tarkust ja teadmistehimu. Individuaalsust! Igasugused mustvalged ja üldistavad väited, et see või too vahend on koerte õpetamiseks/suunamiseks/jalutamiseks ainuõige, peaks panema poodi ostma tormamise asemel hoopis põhjalikult mõtisklema. Ka vaidlemine sellisel üldisel tasandil, mis on „õige“ ja mis „vale“ on mõttetu tegevus, sest koerad ja inimesed, olukorrad ja keskkonnad, milles nad viibivad, ei ole nii lihtsakoelised, et kõike ja kõiki ühe puuga lüüa. Oluline on teadvustada mõlema asja (antud juhul vahendi) plusse ja miinuseid, konkreetses olukorras, nii inimesele kui koerale. Silmi kinni pigistamata ja reaalsust moonutamata, sest ainult nii saavad sündida mõistlikud otsused ja veel paremad lahendused, mis võtavad arvesse kõikide asjaosaliste heaolu.
Comments