Kodu on kindlus. Seal on minimaalselt varjutajaid nagu ärevus ja erutus, mida vähemal või rohkemal määral väljaspool kodu erinevate stiimulite tõttu eksisteerib. Seega enne, kui ma näen koera tema jaoks pingelises olukorras, soovin ma õppida teda tundma keskkonnas, mis lubab tal olla (võimalikult palju) tema ise. See on (eriti käitumisnõustamise puhul) adekvaatse hinnangu ja tegevusplaani jaoks väga vajalik.

​

Kui peaks aga olema, et koera jaoks on tegelikult juba kodus midagi, mis teda igapäevaselt pingestab, saab koduvisiitidel need murekohad tuvastada, neid inimestele teadvustada ja nendega tegeleda. Et igapäevane elukvaliteet muutuks paremaks parem nii koera kui inimese jaoks. Teadagi, kõik algab kodust – kui kodus on mingil tasandil probleeme, peegelduvad need enamasti ka kodust väljaspool, lihtsalt mõnes teises vormis. Seepärast algab muide ka Koeraarmasuse personaalse kutsikakursuse kasvandike kooliteekond nende enda kodus – koduvisiidiga, kus laome korraliku vundamendi inimese teadmistele ja koera baasoskustele ning nendevahelisele kontaktile ja suhtele, enne kui laia maailma (sh näiteks grupitrennidesse) uudistama minnakse.

​

Koduvisiitidel näevad inimesed oma koeri läbi arutelude sageli hoopis teisest küljest ning kodune keskkond toetab nende tahkude ilmsikstulemist väga palju. See on kindlasti üks koduvisiitide võludest. Häbelikud või endassetõmbunud koerad saavad paremini avaneda ning rahutud rahuneda... Inimeste imestus ja imetlus koduvisiitidel oma koerte suunas teeb mulle suurt rõõmu.

​

Lisaks sellele olen märganud, et koduses keskkonnas tekib inimestel palju rohkem küsimusi – just selliseid elukorralduslikke ja koduspetsiifilisi, "kuidas" küsimusi, mis on koeraga toimetamise juures tegelikult ääretult olulised. Väljaspool kodu ei tuleks need küsimused mõttessegi, sest keskkond lihtsalt ei soosi neid. Sama kehtib minupoolsetele soovitustele, mis puudutab kodust keskkonda.

 

Ka inimesed tunnevad end oma kodus kõige mugavamalt. Nii mõnelgi korral on koduvisiidi lõppedes visanud perenaine või peremees oma diivanile pikali öeldes, et: „Ma olen nüüd küll täitsa väsinud.“ Koduvisiitidel saavad teemad põhjalikult läbi arutletud ning võimalikud lahendused ja harjutused ka järele proovitud. Infot on enamasti piisavalt palju, et visiidi lõpuks pole horisontaalasendis mitte ainult koer, vaid ka tema inimesed. See on tore vaatepilt, kui kogu perekond mugavalt diivanilt lehvitades mind kohtumise lõppedes ära saadab.​

​

Ning viimane, aga mitte vähem tähtis põhjus, miks ma koduvisiite teen, on see, et kõik inimesed ja koerad saaksid abi, sest see tuleb neile koju kätte!