Olete kuulnud ütlemist, et koertele meeldib rutiin? Kui jah, kas olete mõelnud, et miks see nii on?
Koerad tõesti vajavad teataval hulgal rutiini – ühed rohkem ja teised vähem. See vajadus on otseselt seotud nende heaoluga. Püüdlus ette kujutada, mis tunne võib olla elada kellegi teise poolt kontrollitud elu, aitab seda paremini mõista. Nimelt on ju inimene see, kes kontrollib, millal koer saab rahuldada oma põhivajadusi, milliseid meeleseisundeid ja kui pikalt ta päeva jooksul kogeb ning milliseid tundeid tunneb. Vaadates küllaltki vaheldusrikast ja rutiinivaba elu koera – teisest liigist ja teistsuguste vajadustega olendi – vaatevinklist, kes on küll kaasreisija, kuid kes ise mitte midagi ei kontrolli, muutub arusaadavaks, et rutiini vähesus/puudumine võib mõnele loomale põhjustada päris palju stressi. Kusjuures, inimese kaootiline elustiil võib ühel hetkel muuta koera närvilise ja rahutu oleku näiliselt "krooniliseks" (mida see tegelikult muidugi ei ole) ning juurpõhjust teadmata võib jääda inimesele täiesti arusaamatuks, miks ometi tema koer pidevalt nagu tulistel sütel on.
Niisiis üks oluline põhjus, miks koertele rutiin meeldib, ongi see, et rutiin muudab elu nende jaoks etteennustatavamaks. Rutiini olemasolu kindlustab, et ka koera jaoks on igas päevas mingid kindlad tegevused, mis toimuvad enam-vähem kindlal ajal, mida ta oskab ja teab oodata – see annab meelerahu. Inimestel peaks olema küllaltki lihtne selles osas koertega samastuda, sest sarnasel põhjusel vajavad ju ka paljud inimesed oma eludesse piisaval hulgal rutiini. Ilma selleta tundub elu liiga ebamäärane, mis kerib omakorda üles rahutust ja ärevust. Isegi inimestel on see teemaks, vaatamata sellele, et kontroll nende elude üle on neil endil.
Rutiinsed tegevused aitavad meie kodudes elavatele koertele turvatunnet luua. Loomulikult on koeri, kes ilma mingisuguse muretagi eelistavad kindlamat süsteemi ja elurütmi, see on täiesti normaalne. Ebakindlad koerad aga, saavad rutiinsetest tegevustest alati palju tuge. Seega, enesekindluse teema keskselt vaadates – mida vähem koeras seda on, seda olulisem roll sellisel lihtsal asjal nagu rutiinil tema jaoks on. Sellega saab väga palju koera heaks ära teha.
Rutiinid on toetavad, rituaalid aga rikastavad! Misasi see rituaal on ning miks ühised rituaalid meie suhetele koertega nii hästi mõjuvad?
Rutiini ja rituaali erinevus seisneb tegevuse subjektiivses iseloomus. Ehk et kui rutiin võib olla toiming, mis tuleb lihtsalt ära teha, siis rituaal on tähendusrikas praktika, millel on praktiseerija jaoks sügavam sisu ja eesmärk. Näiteks on mul enda koeraga saanud iga-hommikuseks rituaaliks seljamassaaž ja rahulik koos istumine. See ei toimu iga päev samal kellaajal, vaid on tegevustejärjekorras kindlal kohal - kohe pärast ärkamist ja enne kõiki teisi tegevusi, igal hommikul. Sellel rituaalil on meie mõlema jaoks suur isiklik, aga ka ühine väärtus. Suurim ühine väärtus on vaimsel tasandil ühendumine, mis on meie koerte jaoks vaat et üks olulisemaid asju, mida nad meilt väga ootavad ning mida me tõesti peaksime neile pakkuma. Minu isiklik eesmärk on selle tegevuse kaudu vaimselt iseendasse ja olevikku täielikult kohale tulemine, enda mõtete ja tunnete ebavajalikust mürast puhastamine ning sedasi koeraga võimalikult samale sagedusele jõudmine. Et ma kuuleksin ja näeksin selgemalt ning oleksin talle adekvaatne kaaslane.
Üks põhjus, miks inimesed tihtilugu hästi ei kuule ega näe, mida nende koerad neile “räägivad“ on, et vaatamata füüsilisele kohalolule oleme me enda peakestes kusagil kaugel eemal. Meie võime vaimselt “miljon miili“ eemal viibida ilmneb selgelt olukordades, kus oleme näiteks sõbraga väljas, aga jääme vestluse ajal korraks enda mõtetesse ning ei kuule, mida sõber seal samas meie kõrval meile ütles. Usun, et kõik inimesed on seda omal nahal mõlemas rollis vähemalt korra elus kogenud. Miks aga meie kohalolu nii häiritud on, ongi see, et inimeste eludes on tänapäeval erinevaid segajaid lihtsalt liiga palju. Vaimne kohalolu on raskendatud. See oskus, mis kunagi oli loomulik, on ajapikku justkui minetatud. Võib-olla ei oska paljud sellest enam isegi puudust tunda. Küll aga teeb see asjaolu ja elamise viis meid loomadest väga-väga erinevaks, mis omakorda teeb loomade mõistmise ja nendega suhtlemise ning koostöö saavutamise ilma jõu ja manipulatsioonideta keeruliseks. Tulemuseks on pinnapealsus nii meie mõtetes, tegudes, kui ka kohalolus... Meil on tihtilugu mitu erinevat mõtet korraga peas, telefonile tuleb aina uusi notificationeid ja nutikell ütleb iga natukese aja tagant, mida me järgmiseks tegema peaksime - päris ulme! Aga hea asi kõige selle juures on see, et tegelikult saame me alati ise otsustada, millega ja millises mahus oma kaasaegses ühiskonnas kaasa läheme. Elamine ja olemine ei pea olema sugugi selline nagu eelpool kirjeldatud. Ja juhul, kui me peaksime avastama, et olemegi juba liiga kaugele läinud, on alati võimalik loomulikuma ja looduslikuma elu juurde tagasi naaseda. Notificationid saab välja lülitada, süsteemid saab endale sobivaks ja päriselt kasulikuks kohandada. Oleme ise oma elu arhitektid.
Ühised rituaalid on mõnusad, sest inimene ja koer saavad nautida midagi üheskoos ja inimene ei ole sel ajal millegi muu meelevallas või vähemalt püüdleb sellise seisundi poole. Kohalolu suurenedes hakkame oma koera rohkem kuulma ja nägema, me muutume oma loomade jaoks palju paremateks kaaslasteks ning see omakorda paneb neid meiega üha aktiivsemalt suhtlema. Ehk ei peakski me rääkima kontaktsusest ainult selles võtmes, kui palju või vähe kontaktne on koer kodust väljas või treeningul, vaid hakkama hindama kõrvalt ka seda, kui kontaktsed me päriselt ise igapäevaselt (näiteks kodus) oma koeraga suheldes oleme ning millist kvaliteeti sellega suhtesse loome. Teisisõnu, millist kontakti me ise koertele pakume, kui nemad seda meilt ootavad.
Läbi rituaalide inimese kohalolu võime tasapisi üha suureneb. Esialgu võib-olla suudetaksegi “kohal“ olla vaid ühe koha peal istudes ja keskendudes/mediteerides, aga ajapikku hakkab parem kvaliteet kanduma üle ka koeraga üks ühele tehtavatesse toimetustesse.
Ühine rituaal võibki olla midagi sama lihtsat nagu seljamassaaž või üheskoos trepi peal istumine, kui sellel on Sinu/Teie jaoks väärtus. Seesugused rahulikud ja koondavad rituaalid aitavad inimestel saavutada paremat kohalolu, saada vabaks intensiivsest mõtete virr-varrist, vältida autopiloodil elamist ning saada oma loomadega rohkem ühele lainele. Sest nemad elavadki päevast päeva läbi südame, usaldades enda intuitsiooni, olles kohal siin ja praegu. Meiega pidevalt suheldes ning soovides, et me neid sama puhtal kujul kuuleks ja näeks.
Loodan, et said siit huvitavaid ja kasulikke mõtteid. Inimestele, kes tunnevad, et ei saa päris lõpuni aru, mida see kohalolu ja sügav kontakt loomaga tähendab, soovitan proovida ratsutamist. Minu arvates on hobusega iseseisvalt ratsutamine kõige lihtsam viis, kuidas loomaga koostöös kohalolu olemust ja olulisest mõistma ning tunnetama on võimalik õppida. Kui ratsutad selle mõttega, siis hobune aitab soovitud seisundit suurepäraselt saavutada ning tänu looma seljas istumisele on võimalik seda kõike väga selgelt ja vahetult kogeda. Ilma sadulata toimib kõige paremini.
Comments