Haistmismeel on koerte peamine meel, mis erinevalt nägemisest ja kuulmisest töötab neil laitmatult esimesest elupäevast alates. On leitud, et kutsikad õpivad läbi haistmismeele juba enne sündi. Haistmismeel kompenseerib imeliselt teiste meelte puudujääke ka hilisemas elufaasis, kui nägemine või kuulmine tuhmimaks on muutunud.
Kui inimesed on enamasti väga visuaalsed – meie jaoks muudab elu värvikirevaks just nägemine, siis koerte jaoks on see haistmine. Seega on üli oluline lasta oma koeral jalutuskäikudel rahulikult nuusutada ja ka teiste koerte tagumikke nuusutada – sinule inimesena võib tunduda see rõve(?!), kuid sinu koera jaoks on see naturaalne ja vajaduspõhine käitumine. Näiteks annab teise koera lõhn sinu koerale käitumise ja suhtlemise jaoks olulisi indikatsioone. Läbi haistmise koer kogeb, saades elamiseks ja olemiseks olulist infot. Teate ju isegi, mis tundeid see tekitab, kui oled parasjagu midagi lugemas või lugu jutustamas ning keegi pidevalt sind poole lause pealt katkestab. Selle tulemusena jääb sul enamasti mõte kas saamata või edastamata. Sama frustreeriv ja arusaamatu on koerte jaoks, kui inimesed nende loomulikke toiminguid pidevalt katkestavad ja keelavad. Ka koeral jääb seetõttu tema jaoks oluline informatsioon kas edastamata või saamata.
Kuna meil kõigil on küllaltki selge arusaam, mida inimese nina tajuda suudab, on koerte paremaks mõistmiseks hea võrrelda inimese haistmismeele tundlikkust koera omaga:
koera haistmismeel on inimese omast 10 000 – 100 000 korda teravam;
kui inimeste ninas on umbes 5-6 miljonit haistmisretseptorit, siis koertel on neid kuni 60 korda rohkem – umbes 125-300 miljonit (sõltudes tõust ja vanusest);
koera aju osa, mis on pühendatud haistmisele ja lõhnadele, on umbes 40 korda suurem kui inimesel;
koerte haistmisepiteelis on 200-300 miljonit retseptorit, inimestel vaid kuus miljonit;
koerad saavad haistmiseks kasutada mõlemat ninasõõret eraldi;
koerad suudavad haistmismeele abil tuvastada ka inimeste emotsioone.
Koera ninasõõrmed on seest palju keerukamad kui väljastpoolt paistavad. Nimelt on koeral mõlemas ninasõõrmes tiivataoline klapp. Nuuskimisel jaguneb sissehingatav õhk kahe õhutee vahel. Ülemine õhutee suunab õhu otse haistmisregiooni, kus toimub lõhnamolekulide kogumine. Ülejäänud õhk suunatakse teist õhuteed mööda kopsudesse, seda teed kasutatakse ka väljahingamisel. Tulemusena välditakse kogutud lõhnade segunemist väljahingatava õhuga. Kuna väljahingatav õhk on soe, siis lõhnaained kuumenevad ja muutuvad kergemini gaasiliseks, toetades lõhnade kogumist. Niisiis nina maadligi nuuskides saab koer puhuda maast üles raskemad ja mittelenduvad lõhnaained, tuues need kõigepealt õhku ja seejärel ninna.
Koertel on tugev parempoolse ninasõõrme kallutatus, kuna see on ninasõõr, mille kaudu nad üldjuhul kõigepealt nuusutama hakkavad. Seejärel, kui lõhn osutub tuttavaks või meeldivaks lõhnaks (nt toit), lülitab koer ümber kasutama vasakut ninasõõret. Kui aga lõhn on uudne, ähvardav või erutav (nt adrenaliin), kasutab koer ainult parempoolset ninasõõret. Kui üldiselt on parem kehapool seotud vasaku ajupoolkeraga ja vastupidi, siis nina on erand. Parem ninasõõr saadab informatsiooni aju paremale poolele ja vasak ninasõõr vasakule. See, kumb ninasõõr ja aju poolkera töötavad, sõltub olukorrast ja emotsioonist, mida konkreetne lõhn koerale tekitab. Vasak ajupoolkera on spetsialiseerunud rutiinsetele, tuttavatele tegevustele ning parem ajupoolkera uudsetele stiimulitele.
Koerte nina võib aga lõhnadest tingitud ülekoormuse tõttu väsida. Teadagi, lõhnad mõjutavad ka enesetunnet ning sõltuvalt omadustest ja nuusutaja eripäradest võivad mõjuda väga positiivselt või hoopis väga negatiivselt. Olen lõhnade mõjujõudu elu jooksul omal nahal palju tunda saanud, sest mina näiteks ei kannata viibida teatud lõhnade väljas, mis paljudele inimestele just meeldivad. Minu jaoks on okei korraks nuusutada igasuguseid lõhnu ning hetkeks neid tunda võib olla isegi väga meeldiv. Probleem tekib siis, kui lõhn on püsiv. Kõige lihtsama näitena on lõhnaõlide kasutamine minu puhul välistatud, mul hakkab nendest 5-10 min jooksul pea valutama. Teades, kui ahistavalt ja ebameeldivalt väljapääsmatu lõhn mõjub, mõtlen ma tihti selles kontekstis loomadele (sh koertele), kelle haistmismeel on meie omast hoomamatult paremini arenenud ning kelle elukvaliteet haistmisest oluliselt rohkem sõltub. Eriti ettevaatlikuks teeb loomade seisukohast asjaolu, et minu peavalu ja halb enesetunne ei paista kõrvaltvaatajale kuidagi välja. See paneb mõtlema, kuidas tegelikult mõjuvad koertele (aga ka teistele loomadele) lõhnastatud šampoonid, spreid, kreemid, lõhnaküünlad, aga ka üha populaarsust koguvad eeterlikud õlid ja viirukid, mida loomapoodides aktiivselt reklaamitakse. Lavendli lõhn mõjub kahtlemata ka koerale rahustavalt, aga kust läheb koera jaoks piir tema nina tundlikkuse seisukohast? Kas inimene, oma "tuima" ninaga, oskab koera aroomidega turgutada ja ainult turgutada? Loomad peavad inimese poolt loodud elukeskkonnas ilma inimkeeleta hakkama saama. Nemad väljendavad end meile läbi kehakeele ja käitumise. Kui minul on enamasti võimalus end häirivast lõhnast mingil viisil vabastada, siis loomale peab inimene teadlikult selle võimaluse jätma. Seega kokkuvõttes lasub inimesel küllaltki suur vastutus ning igasuguste aroomide (sh eeterlike õlide, mis on väga intensiivsed) kasutamine on selles võtmes kindlasti mõtlemise koht.
Mida nõrgem ja lahjendatum lõhn, seda parem (sinu koer tunneb seda lõhna ka siis, kui sina seda enam ammu ei tunne);
Oluline on, et koer saaks alati soovi korral lõhnast vabaneda – see eeldab, et lõhna ei panda kunagi looma külge või ruumi, kust ta ei saa iseseisvalt lahkuda. Seejuures tasub silmas pidada, et inimese külge klammerduv koer ei pruugi ruumist lahkuda isegi siis, kui tal halb olla on.
Bekoff, M., 2018. Canine Confidential: Why Dogs Do What They Do. University of Chicago Press.
Kokocińska-Kusiak, A., Woszczyło, M., Zybala, M., Maciocha, J., Barłowska, K. and Dzięcioł, M., 2021. Canine Olfaction: Physiology, Behavior, and Possibilities for Practical Applications. Animals, 11(8), p.2463.
Siniscalchi, M., D’Ingeo, S. and Quaranta, A., 2017. Lateralized Functions in the Dog Brain. Symmetry, 9(5), p.71.
Siniscalchi, M., Sasso, R., Pepe, A., Dimatteo, S., Vallortigara, G. and Quaranta, A., 2011. Sniffing with the right nostril: lateralization of response to odour stimuli by dogs. Animal Behaviour, 82(2), pp.399-404.
Comments