Lõdvas rihmas jalutamine oli minu jaoks enda koeraga üks väljakutsuvamaid teemasid, sest mul ei olnud alguses just palju asju, millele selles protsessis naturaalselt tugineda sain. Kui loed edasi, saad aru, mida ma mõtlen...
Mida alguse poole me selles protsessis olime, seda vähem ma Soneelt küsisin ja seda rohkem talle ise lõdva rihma ruumi pakkusin. Ma liikusin palju tema tempos ja ei lasknud rihmal liiga tihti pingule minna selleks, et Sonee esiteks üldse tunnetaks, mida tähendab lõdvas rihmas liikumine. Kui see on see, mida inimene tulevikus näha soovib, peab saama koer seda „õiget“ asja ka kogeda. 2-meetrine rihm on aga liikuvate koertega enamasti kolmandast sammust pinges, mistõttu õige varustuse (pika rihma) kasutamine on õppimise eelduseks.
Oluline on ka siin (nagu iga teise uue harjutuse puhul), et inimene hoiaks kriteeriumi mõistlikuna (alguses väga madalana) ja alati-alati koerale jõukohasena. Me ei saa hakata õpetama koerale midagi uut ja nõuda/eeldada, et ta seda kohe „kõrgemal tasemel“ veatult sooritaks. Aga mis siis on need näitajad, mis lõdvas rihmas liikumise puhul kriteeriume seavad? Distants ja liikumise kiirus. Mida meil lõdva rihma pakkumiseks vaja on? Pikka rihma, liikuvust ja kaks sammu ette mõtlemist. Lisaks veel täpset ajastust - oskust kiiresti reageerida (kiita ja edasi liikuda), kui pinges rihm hetkekski lõdvemaks läheb ning palju rahu ja järjepidevust.
Ma ei kasutanud eriti maiuseid, vaid rohkem elulisi preemiaid – nagu näiteks mingi kindla koha nuusutamine või kiiremini mõne kohani jõudmine (nt selleks ongi vaja seda “kaks sammu ette mõtlemist”). Ehk siis preemiaks oligi lõtv rihm ja suur liikumisruum. Osalt seepärast, et kuna enamus ajast oli Sonee minust kaugel eemal, oli maiuste andmine raskendatud, aga ka seepärast, et sellised elulised preemid õpetavad lõdva rihma hoidmise loogikat kõige paremini. Oluline on, et inimene hindaks adekvaatselt kohti, kus ja millal tasub küsida lõtva rihma ning kus ise ennetada rihma pingesse minekut ja enda jalad kiiremini liikuma panna. Kui Sonee oli pisike, siis vahel naerdi, et tema jalutab mind. Ja mind ei häirinud kumbki asjaolu, ei see, et see nii kohati oligi ega ka see mitte, et see teistele nalja tegi. Mul oli siht silme ees - ma teadsin, kuhu ma jõuda soovin ning kuidas me selleni jõuame… Soneega oli muidugi ekstra-pull veel see, et titekana ta ei nuusutanud praktiliselt üldse. Kogu tema aur läks liikumisse. Seega nuusutama hakkamisel (selle esilekutsumisel) oli samuti oluline osa meie lõdvas rihmas liikuma õppimise protsessist.
Kui nuusutamist hakkas juba siin-seal juhtuma, siis ma kiitsin Soneed ka nendel hetkedel, kui ta puht juhuslikult mõnda kohta nuuskima jäi ja mind seeläbi järele ootas.
Mulle meeldib, kui igasugune õppimine toimub orgaaniliselt ja pingevabalt. Seepärast kasutasin ka lõdvas rihmas jalutamise õpetamiseks koerale kõige mugavamat varustust – y-kujuga trakse, mis annavad koera kehale liikumisvabaduse ja hästi pikka rihma. Tihti lausa 8 meetrist, sest see oli efektiivne ja mugav variant. Mu koer sai kogu aeg kasutada 8 meetrit liikumisruumi, aga kui rihm sai otsa, lõppes ka liikumine. Sageli kasutasin ka flexi, sest see oli käepärane ja mind tegelikult väga huvitas, kas sellega lõdva rohma loogika õpetamine toimib. Võin öelda, et toimib ideaalselt, aga felxi õige käsitlemine on üli oluline. Tänu sellele, et ma ei vajutanud flexi kinni, vaid lasin sellel alati kogu pikkuses joosta, õppis Sonee tajuma flexi pikkust ja üsna varsti hakkas jääma sammule juba pool meetrit enne kui rihma lõppu jõudis. Kuna paljud arvavad, et lõdvas rihmas jalutamise õpetamiseks tuleb kasutada poovat rihma või muud säärast koera jaoks ebameeldivat vahendit, siis ma arvan, et sellest peab kirjutama. Kõik oskused, mis on „õpetatud“ läbi valu ja ebamugavust põhjustavate vahendite põhinevad valu ja ebamugavuse vältimisel. Sageli, kui vahend eemaldatakse, siis „oskus“ kaob, sest tõttöelda pole seda seal kunagi olnudki. Ja mis rõõm on õppida midagi, kui eksimine tähendab valu? Ja kui meeldiv või usaldusväärne on looma jaoks inimene, kes tema peal selliseid vahendeid kasutab? Need on küsimused, mis minu peas tekivad, kui ma vahenditel põhinevaid treenimislähenemisi näen ja miks ma kunagi seda teed läinud pole. Ma ei ole kontrollipõhiste suhete fänn. Mulle meeldib, kui inimesed ja loomad saavad end vabalt tunda ja ennast vabalt väljendada. Suhe on minu jaoks kõige olulisem. Ja iga suhe põhineb usaldusel... Lisaks, ma olen täiesti kindel, et suur osa põhjusest, miks mu koer väga hästi kutsumise peale juurde tuleb on lihtsalt see, et tal on minuga hea olla ja ta leiab minus enda jaoks erinevaid väärtuseid. Kui see oleks vastupidi, oleks ka näiteks juurdetulemise kvaliteet raudselt midagi muud.
Tagasi selle juurde, et ma andsin ja annan tänagi Soneele palju vaba liikumisruumi. Lisaks rihmas jalutamise ringidele, kus ta ka minu liikumise tempoga arvestama peab, käime me palju jalutuskäikudel, kus ta saab täiesti vabalt omas tempos liikuda. Sest ma pean temast lugu... Koer, kellel on kõik füüsilised eeldused, et joosta hobukaariku kõrval, vajab regulaarselt võimalust, et enda võimetele vastavalt täiel rinnal liikuda. See on minu viis temast lugu pidada ja pakkuda talle kvaliteetset elu. Ma ei oota temalt kunagi, et ta käiks pikka ringi minu kõrval aeglaselt lonkides, sest tema keha on loodud liikuma oluliselt kiiremini. Kõrvalkõndi teeme lühikesi lõike ja 3-meetrise rihma otsas jalutamisi harjutame samuti aegajalt selleks, et kui vahel on vaja näiteks linnas jalutada, siis oleks tal ka see kogemus ja oskus olemas.
Täna reageerib mu koer rihmapingele enamasti tempo aeglustamise või nuusutamisega ning oskab seeläbi ise rihma lõdvestada, sest ta teab, et just see kindlustab ühtlase edasi liikumise ja järgmiste lõhnadeni jõudmise. Kui algfaasis jäime me lõdva rihma tekitamiseks seisma - Sonee vaatas tagasi, lõdvestas seeläbi rihma, sai kiita ja edasi liikuda, siis täna ei ole vaja enam seista - kogu liikumine on lihtsalt üks sujuv kulgemine. Kasuks tuleb ka sõna "oota" mõistmine, mida õpetamise protsessis koerale tutvustada võiks.
Loodan, et inimesed, kes oma koertega lõdva rihma hoidmise poole püüdlevad, said siit endale mõne idee, kuidas (veel) toimetada võiks. Kui on konkreetseid küsimusi, võib mulle alati messengeri kirjutada, videosid saata ja küsida.
Olge mõnsad!
Comments