Lahtiste koertega toimetulemisest ja umbusalduse seljatamisest

Kui Sonee oli alles teismeline, jooksis talle urinaga peale üks suur võõras (emane) koer. Sonee oli samal ajal rihma otsas ja ajas instinktiivselt, esimest korda elus, hambad paljaks ning hakkas kõigest väest vastu. Ta blokeeris ründavat koera ligi minut aega oma lõrina ja põigetega, kuniks lõpuks teise koera peremees meie juurde jõudis ja oma koera kinni võttis. Sonee päästes meid kõige hullemast. Mina olin šokis, suutmata midagi asjalikku teha.

Võimalik, et kui Sonee oleks olnud selleks ajaks kogenud rohkem lahtiselt lähenevaid koeri, oma tormakuse tõttu ebameeldivaid, aga lihtsalt uudishimulikke ja sõbralikke, mitte padu-agressiivseid, ei oleks Sonee poolt tehtavad järeldus olnud nii must-valged. Kuna tegemist oli tema jaoks esimese sellise kokkupuutega ja see kujunes äärmiselt ohtlikuks, võttis ta võõraste koerte suhtes väga umbusaldava ja pessimistliku hoiaku. Tema tolerants lahtiste, mistahes sõbralike koerte suhtes, kes tema juurde jooksevad, sai ümmarguseks nulliks. Võõrastest koertest möödumine tänaval muutus hetkega probleemseks, sest Sonee ei tundnud end nii väikese vahemaa peal teise koera suhtes ohutult. Ta käitus reaktiivselt – tiris ja lõrises iga läheduses oleva võõra koera suunas, igaks juhuks. Ennetavalt. Reaktiivsusel on oma funktsioon – hoida (antud juhul) koerad endast eemal ja vältida olukordade eskaleerumist. Ekslikult arvatakse, et reaktiivsed koerad on kurjad ja tahavad teistele liiga teha. Enamus nendest soovib lihtsalt ennast kaista.

Tema hirm oli tolles faasis nii suur, et teatud vahemaa pealt oli tema “mõtlev aju” täielikult väljalülitunud. Temaga ei olnud võimalik nendel momentidel kontakti saada – kõik, mida ta teadvustada suutis ja tundis, oli teine koer ja võimalik oht.

Minu ülesandeks sai Sonee jaoks välja mõelda, kuidas tuua võõra koera nägemisse turvatunnet. Kuidas luua Soneele seda lausa nii palju, et ta oleks võimeline oma tähelepanu võõra koera ja minu vahel jagama. Nii palju, et ta oleks võimeline minult tulevat informatsooni tähele panema ja vastu võtma. Sellisel juhul on informatsioonist kasu ja ma saan leida üha enam võimalikke viise, kuidas anda talle tuge ja kindlustunnet. Mõni aeg oli vaja Soneel lihtsalt kogeda. Kogeda seda (kaugelt eemalt), et koerad, keda me märkame, püsivad eemal – et võõra koera nägemine ei vii ebameeldivusteni.

Näinud mõnda aega stabiilselt võõraid koeri, kes püsisid oma inimeste juures, tekkis vajalikku ruumi. Kuni ühel päeval jooksis meile peale järgmine lahtine koer. Suur koer oli oma turris seljaga juba üle Sonee küünitamas, kui mu alateadvus käskis Sonee rihmast lahti lasta, et tal oleks mingigi teovabadus. Mina ei suutnud teda selles situatsioonis enam kaitsta ja kinnihoitult oleks ta lihtsalt täiesti abitus seisus olnud. Meie vastas üle tee oli suur muruplats ja kuusik. Sonee pani sinna poole ajama, võõras koer tema järel, kuni mööda ristuvat teed tuli vaatevälja teine koerajalutaja ja lahtise koera tähelepanu läks koheselt nende peale. Samal teel, teisest suunast, tuli veel üks koerajalutaja. Tähelepanuhajutajaid oli palju. Sonee oli samal ajal nii palju “mõistuse juures”, et tuli kutsumise peale üle selle sama ristuva tee kiiresti minu juurde tagasi. See koer oli sealt edasi teiste inimeste ja koerte mure.

Peale seda juhtumit vasardas mu peas küsimus, et mis kasu on näidata oma koerale, et võõraste koerte nägemine on ohutu, kui elu ise tõestab vilksamisi, et see pole nii? Kuidas ta saakski seda uskuma hakata? Ta ei peakski… Mul oli täielik petturi tunne.

Kuidas see juhtum Soneele mõjus? Kuidas siit edasi minna? Mida ma nendes olukordades edaspidi tegema peaksin? Need olid vaid mõned küsimused mu peas. Tundsin mikstuuri kahjutundest, vihast, lootusetusest ja hirmust. Olin nina norgus ohvrirolli ära kukkunud. Esimese hooga soetasin käed rüpes lihtsalt pipragaasi… Kuni ühel hetkel tõstis mu sees jälle pead see vana hea tuttav, lahenduste otsija, kes tõdes - "Hea küll, me ei ela vaakumis. Elu muide üldse ei olekski vaakumis! Ja meil on muide tohutult palju võimalusi, kuidas siit edasi minna!"

On hea meeles pidada, et mis iganes toimub, on üli oluline fokusseerida oma murede kõrval alati ka kõigele positiivsele ja kandvale, mis teie vahel, ümber ja sees on! Meie suureks kingituseks tol ajal oli näiteks naabermajja kolinud labradorikutsikas Quattro, kes oma väikese kasvu ja lapseliku ohutusega Soneele väga häid elamusi pakkus. Sonee kusjuures ei ole väga suur kutsikate-armastaja, ta ei kannata ülevoolavaid ja kombetuid teravate hammastega tegelasi (ma kujutan ette, et ta ütleks umbes nii), aga Quattrole andis ta väga palju krediiti ja õpetas teda endaga pehmelt mängima. Nad on tänaseni parimad sõbrad! Ja minu üheks edasiviivaimaks otsuseks sel teel oli piiritleda Sonee sõprusringkond ainult selliste koertega, keda ta tõesti usaldab ja kellega koos ei ole mingisugust alandlikku kehakeelt või rivaalitsemist. See otsus oli suure mõjuga muutmaks Sonee pilku üleüldiselt teiste koerte suunas optimistlikumaks.

Uuesti, pärast teise lahtise koeraga ebameeldivat kogemust, vajas nendesse olukordadesse usalduse tekkimine jälle aega ja piisavalt suuri vahemaid. Kuna minule näis ebaaus ja ebamõistlik sisendada enda koerale, et kõik võõrad koerad on väga ohutud ja toredad, võtsin ise palju realistlikuma hoiaku ja tõin Sonee jaoks nendesse olukordadesse kõvasti eristatavat kontektsti, mis väga ausal moel meie kasuks töötama hakkas. Kui nägime lahtist koera või närvilist koera rihma otsas, siis tõlgendasin talle, mida ma näen ning mida me sellest lähtuvalt praegu teeme (näiteks läheme eemale). Ma hakkasin selles protsessis oluliselt rohkem tuginema meievahelisele suhtlusele - minu kõnele ja olekule ning ootuspärasuse loomisele läbi selle. Ma sain sedakaudu Soneele juba uuesti tekkinud turvatunde ruumi väga jõudsasti võimendada. Kui nägin, et kõik on päriselt ka 100% turvaline, sain ma hakata seda talle selgelt oma lausega väljendama. Kuna ta mõistab inimkeelt üli hästi ja usaldab mind (ma olen väga hoolikalt toimetanud, et oma keeles talle arusaadav ja usaldusväärne olla – näiteks jälgin ma hoolega, et ma ei valetaks) – sai see Soneele taolistesse situatsioonidesse juba varakult väga palju lõdvestust tuua ja vähendada äraootavast seisukohast ja teadmatusest vastasel juhul tekkivat pinget. Ta sai hakata võõraid koeri ja neid olukordi hoopis teistsuguse pilguga vaatama. Nendes oli palju rohkem sisu, infot ja võimalusi. Kõik ei olnud enam sugugi must-valge.

Mida ma enda juures veel muutsin, oli mu käitumine ja energia olukordades, kus oli reaalne oht. Minusse oli juba lapsepõlvest saati hobustega tegeledes sisendatud, et “kriitilises olukorras püsi ise rahulik, sest muidu lendab kõik veel suurema pauguga ventikasse”.  Sageli peab see paika ka koertega. Aga ma nägin läbi meie kogemuste, et lähenevate lahtiste koerte puhul oli see täiesti tulutu olemise viis. Eriti sellisel juhul, kui sinu enda koer on ennatlikult reageeriv, mis mõjutab kohe ka läheneja käitumist. Lisaks mõistsin eelnevaid intsidente analüüsides, et mu koer tundis end nendes olukordades täiesti üksinda ning nii on need veel hirmsamad. Mina oma vaikse ja rahuliku olekuga olin kasutu ning tema silmis tõenäoliselt ka väga ebaloogiliselt käituv, arvestades olukorda. Sonee ju pidigi (mitte ainult enda peas) kaitsma nii ennast kui ka mind. See oli liig. Niisiis, otsustasin ma hakata kasulikuks.

Olukordades, kus keegi meie poole tormas, astusin edaspidi Soneega samasse paati, ma muutusin asjakohaselt reaktiivseks, ja asjad hakkasid muutuma. Mitte ainult võõrad koerad ei jäänud meist mõned meetrid eemale seisma, vaid ka Sonee rahunes, sest ta tundis, et me oleme selles koos ning meil on ühine eesmärk. Lisaks märkasime me mõlemad, et üheskoos oleme me täitsa efektiivsed! Tekkis usk ja optimism isegi nendesse samadesse olukordadesse.

Sageli, kui olukord oli lahenenud ja teine koer eemaldunud, ütlesin ullikeste lähenejate puhul Soneele ka, et see koer tahtis tegelikult lihtsalt uudistama ja mängma tulla (sest need on sõnad, mida ta väga hästi tunneb). Ja kuigi poleks seegi olnud Soneele absoluutselt meeltmööda, siis teades, mida tähendab mäng, kutsub see temas esile “hähh, oli vast ullike” hoiakut - mõistmist, et olukord polnud "tõsine" - mille peale ta krapsakalt oma jalutuskäiku jätkab ning uued mõtted lihtsasti peale voolavad. Ta ei ole viimasel ajal taoliste olukordade tõttu üldse oma arenguteel tagasi kukkunud, kuigi olen mitme olukorra järel seda arvanud või isegi eeldanud.

Aga mida ma siis täpsemalt tegema hakkasin? Olukordades, kus keegi meie poole jooksis, hakkasin ma tegema väga sihipärast häält. Ennastkehtestavat häält. Ja kuna ma olen olnud mõnes olukorras oma intensiivsuselt isegi suurem kui Sonee, on Sonee oma reaktsioonis isegi pehmemaks muutunud, kui ta näeb, et minu tegevusest piisab. Kui aga teine koer piisavalt tagasi ei tõmba, paneb Sonee omaltpoolt hoitavaid signaale juurde. Näiteks täna hommikul oli meil intsident koeraga, kellel polnud oma peremehe hüüetest sooja ega külma. Ma nägin paari päeva eest, kuidas kõik see toimus ühe teise koerajalutajaga, kes vaikides seisis. Sattudes täna temaga ise vastamisi, tegin nii nagu tavaliselt. Karjatasin nii mitu korda kui vaja. Sonee tiris ka kohati tema poole, aga ei olnud turris ega urisenud. Minu karjatused tekitasid lähenevas koeras piisavalt palju alalhoidlikkust, et ta seisatas oma teekonnal meie poole mitmeid kordi (täpselt vastavalt karjatusele), kuniks tänu sellele peremees temani jõudis.

Juhul, kui te leiate end sellises olukorras mitmekesi olevat ja ühel inimesel on võimalik lahtisele koerale vastu astuda ning samamoodi kindla häälega piiri kehtestada, siis meie kogemuste puhul on see aidanud alati teist koera veelgi kaugemal hoida. Mina Soneega olen samal ajal eranditult taganenud, sest meie vahel oleva inimesega on see võimalik ja suurem distants teeb võõrale koerale eemaldumise lihtsamaks, kui too jutu ja karjete peale aru saab, et on vale otsuse teinud. Nimelt tihtipeale need koerad, kes on uisa-päisa juurde tulnud, pelgavad teise koera läheduses ümber keerata ja eemalduda, sest kardavad siis juba ise, et selga keerates neid ohustatakse ja neile järgnetakse.

Jalutame Soneega igapäevaselt väga palju. Oleme viimaste aastate jooksul olnud lahtiste koertega situatsioonides rohkem kui sõrmedel jõuaks kokku lugeda. Ning lugedes hiljuti "Kalahari karje" nimelisest raamatust seika, kuidas üks naine keset inimtühja kõrbe lõvide käest turvaliselt putku pani tänu kusagilt enda seest välja paiskunud neandertaallaslikele hüüetele, mis lõvid seisatama ja kõhklema pani, tekitas see paratamatult naljaka äratundmise ja muige. "Neandertaallaslik hüüe" võib-olla ongi kõige õigem nimetus sellele sihipärasele ja ennastkehtestavale häälele, mis lähenejad aeglustama paneb.

Loodetavasti leidsid meie loost endale ka mõne edasiviiva ja toetava mõtte!

Kui peaksid aga tundma, et vajad abi või soovid midagi luubi alla võtta, arutada ja lahendada, siis võta julgelt ühendust!