Reisisime sel kevadel ringi Horvaatias. Vaatamata sellele, et olin teismelisena Horvaatias käinud, viis seekordne reis mind tagasi hoopis varasemasse lapsepõlve, tuues mälestusi aegadest, kui koerte elu-olu Eestis oli oluliselt “lõdvem“. Sõitsime oma reisi jooksul läbi kogu Dalmaatsia ranniku, lisaks kaks saart, ning lõpetasime pealinna lähedal asuvas Plitvice looduspargis. Nägin reisi jooksul väga paljusid koeri ja koeraomanikke, kes oma elu Horvaatia eripiirkondades igapäevaselt elavad, aga ka neid, kes sarnaselt meile seda riiki vaid külastama olid tulnud. Tuli vaim peale, et panna kirja mõned elamused ja mõtisklused, kuniks nad eriti eredalt meeles on.
Orebicis – sadamas, kust viis praam Korcula saarele, sain üle mitme päeva oma esimese korraliku kohvi. Kuna reisisime enne turismihooaega, tundus isegi sadamas olevat palju just kohalikku rahvast, kes sadamakohvikus harjumuspäraselt oma hommikukohvi nautisid või praami ootasid. Kuniks baaridaam jooke ette valmistas, nautisin ümbritsevat sooja õhku, kohvi aroome, muusikat ja inimeste rahulikku suminat. Järsku aga tundsin midagi märga ja külma oma reie vastas – see oli loomulikult koera nina! Nina omanik oli suurt kasvu, pruuni värvi ja pruunide silmadega koerapoiss. Pisut pikema karvaga, lontis kõrvadega. Paistis olevat justkui mõne karja- ja veekoera segu. Lasin tal end rahumeeli uudistada, kuid otsisin huvi pärast silmadega, kas kusagil ka koera omanikku paistab. Märkasin läbi klaasuste teises ruumis kohalikku meest, kes meid eemalt jälgis, hindas minu näoilmet ja naeratas. Sain aru, et tema vist ongi koera omanik ja naeratasin noogutades vastu, püüdes anda märku, et minu jaoks on kõik "okei" – ta ei pea oma koera ära kutsuma. Võimalik, et mõni turist on varasemalt teisiti arvanud või oli koera omanik vaatamata kohalikele kommetele lihtsalt hooliv ja tähelepanelik teisest kandist inimeste suhtes... Tundsin ja nägin, et koertesse suhtuti Horvaatias täiesti omamoodi. Mulle meeldis, kuidas tasakaalukatel koertel oli väga palju vabadust ning et tasakaalukaid koeri oli väga-väga palju. Koerad olid enamus kohtades teretulnud, rihmaga ja rihmata, ning võõrad inimesed ei teinud võõrastest koertest välja ei õues ega kohvikus. Viimase eest oleks andnud minu koer ka Horvaatiale kindlasti palju boonuspunkte.
Kuna too kohalik koer, kes mind sadamakohvikus nuusutas, ei nõudnud mitte mingil viisil minu tähelepanu, siis ei hakanud ma teda silitama või temaga muul viisil aktiivselt suhtlema. Kuigi ka koerte seas leidub palju sotsiaalseid liblikaid, kes igasugust kontakti inimesega väga hindavad ja aktiivselt suhelda soovivad, siis suur osa koertest ei pea "iga võõra inimesega" suhtlemisest kuigi palju lugu. Mitte, et nad selle peale ilmtingimata kuidagi halvasti reageeriksid. Nende jaoks ei ole see lihtsalt “asjakohane“ ning üldjuhul lähevad nad pealetükkiva inimese juurest üsna kiiresti eemale. Mõistan selliseid koeri 100% - mul on kodus samasugune. Leian, et selliste koertega koos elamine ja olemine on üli lihtne ja meeldiv, sest nad on avalikus ruumis naturaalselt väga “kombekad“ ja austavad igaühe isiklikku ruumi. Ainus, mida nad soovivad on, et nendega käitutaks samamoodi. Ma tervitan selliseid koeri rõõmuga just nendele sobival viisil ja austan nende isiklikku ruumi sama palju kui nemad minu oma.
Õige varsti möödus kohvikust veel üks suur koer, ilusate helesiniste silmadega. Tema omanikku ei paistnud kusagilt. See koer oli võõraste inimeste suhtes veelgi neutraalsem – tervitamiseks piisas vaid põgusast pilgust, mis on koerte-maailmas väga viisakas ja normaalne tervitamise viis.
Oma kohvi kätte saanud, sammusin kohvikust välja üle kitsa autotee, et istuda kivisele rannale vaadet ja oodatud kohvi nautima. Paari minuti pärast olid mõlemad koerad minu juures. Helesiniste silmadega koer haaras vee äärest suhu suure käbi, oma pilgu ja kehahoiakuga teist koera mängima kutsudes. Pruuni koera signaalid olid küll sõbralikud, kuid pigem rahustavad ja seekord mängimiseks ei läinud. Küllaltki varsti kukkus ka käbi suust ja see jäeti sinnapaika.
Horvaatias polnud vahet, kas tegemist oli küla, äärelinna või vanalinnaga – kohalike inimeste koerad kulgesid vähemalt päevasel ajal ringi valdavalt ilma rihmata (mõnikord koos omanikuga, mõnikord üksinda). Ma ei näinud reisi jooksul ühtki konflikti või kahtlast olukorda, vastupidi. Ilus oli vaadata, kuidas ilma rihmata koerad oma inimest jälgisid ja rahumeelselt toimetasid. Need kodanikud, kes spetsiaalselt koera jalutama olid läinud, lasid koeral enamasti omas tempos uudistada ja sageli järgnesid ise koerale, mitte vastupidi. Küll aga leidus ka neid inimesi, kes ühildasid oma asjaajamised koera jalutamisega. Sellisel puhul pidi rihmastatud koer läbi sigina-sagina kiiresti aru saama, millised takistused tema tee peal ees on ning kuidas nendest mööduda ilma, et ta kellelegi jala alla ei jääks ning rihm kusagile kinni ei takerduks. Jäi silma pigem see tendents, et kui rihm on koera küljes, siis silmad on koeralt ära.
Mõned noored inimesed võtsid oma koerad kaasa absoluutselt igale poole, ka kõige pidusematele tänavatele. Eeldasin, et kuna päevad olid palavad, kasutasid inimesed võimalust õhtuti koeri välja kaasa võtta. See tundus vähemalt loogiline põhjendused, miks seda teha, aga päris kõiki nähtud olukordi ma mõista ei suutnud. Näiteks oli viieliikmeline meestepunt otsustanud oma reedese õhtu veeta valju muusikaga kohas, lõbusalt ja häälekalt, ning keegi nendest oli oma koera kinni sidunud selle sama väikese ümmarguse laua alla, mille ümber nad istusid. Ma olin jahmunud, kui ühel hetkel seda koera seal märkasin. Ta oleks võinud mul ka märkamata jääda, sest tõesti oli väga kärarikas ja kitsas, suitsune ning seltskonnale peale vaadates ei oleks kuidagi aimanud, et nendega seal mõni koer võiks kaasas olla. Siis mõtlesime küll, et "miks?"...
Teine küllaltki ekstreemne situatsioon, mille peale me sattusime, oli Spliti vanalinnas, mingil DJ-peol. Muusika oli vali, rahvast oli palju. Nagu ikka - söödi, joodi, suitsetati, tantsiti. Inimestele, kellele see kõik meeldib, oli kahtlemata lahe üritus. Meie aga tahtsime sealt lihtsalt läbi jalutada, kuid jäime veidi pikemaks, sest üks naine tuli sellele peole oma hunti meenutava koeraga ning leidis endale koha kogu melu keskel. Koera muidu kikkis kõrvad olid valju tümpsu tõttu lapiti vastu pead ja pilgust ning kehahoiakust peegeldus lihtsalt “ära talumine“. Üsna varsti läksid ka ühed võõrad inimesed koera lähedalt uudistama ja katsuma, mille peale koer neid tervitamata end sügama hakkas. Ilmselgelt oli tol hetkel see tema jaoks liig. Kogu see pilt tundus lihtsalt täiesti jabur, aga selline oli tol hetkel selle koera elu. Võtsin hetke, et seda kõike lihtsalt kõrvalt jälgida, koera vaadelda ja mõtiskleda.
Nagu mainitud, turiste oli meie reisi ajal Horvaatias veel vähe. Linnades leidus neid kõige rohkem. Koertega reisijad hoidsid linnades eranditult oma koerad rihma otsas. Silma kriipis aga see, kui koera rihm oli võetud “lühemaks kui võimalik“, ja niimodi kõnnitigi. Nägime koeri, kes olid kaelarihma otsa riputatud ja kähisesid hingata, aga inimene ei teinud teist nägugi. See keskkond ilmestas kohati kuidagi eriti teravalt, kui erinevalt inimesed oma koeri kohtlevad ja nendesse suhtuvad ning kui erineva kvaliteediga kodukoerte elud sellest tulenevalt reaalselt on. Äärmused sattusid sageli kõrvuti.
Niisiis, koeri oli linnades palju. Tore oli tõdeda, et kohalikud koerad, kes teistele koertele lähenesid (kui nad üldse lähenesid), olid väga sõbralikud. Keegi ei läinud "tüli norima". Kui mindi, mindi heade kavatsustega ja seda peegeldava kehakeelega. Olen täheldanud seda ka teistes sarnase elukorraldusega riikides. Kuidas need iseseisvad koerad üldjuhul nii neutraalsed ja mõistlikud ümbritseva suhtes on? Arvan, et pool-vabapidamisel kasvanud "eeskujulikel" koertel on olnud kasvades piisavalt palju vabadust suhelda, kogeda ja seeläbi õppida, tänu millele nad käituvad enamasti väga adekvaatselt ja hoiduvad seeläbi ka konfliktidest. Loomulikult on eelduseks, et varasema elu jooksul saadud kogemused on olnud õpetlikud, mitte mõttevõimet halvavalt hirmutavad. Kasvukeskkond peab olema sellist arengut toetav, ühiskond peab selliste koertega arvestama, neist hoolima ja lugu pidama. Need koerad on aru saanud, milline käitumine on aktsepteeritav ning millised signaalid, millist vastukaja teistelt elanikelt saavad. Et igale tegevusele, mis on suunatud väljapoole, järgneb väljastpoolt mingisugune reaktsioon. Kokkuvõttes, vabadus on väga väärtuslik. Tõsi, sellega kaasnevad omad riskid, kuid keskkonnast ära lõikamisega niisamuti. Mida ülim kontrollimine ja piiritlemine hoolealusele luua võib, on moonutatud maailmapilt.
Plitvice looduspargi jõe ääres paati oodates oli järjekord meie taga ühe Prantsuse grupi tõttu üsna pikk. Looduspark oli üldiselt tegelikult üsna tühi, inimesed hajusid ära. Paadile minnes ilmus järsku justkui silla alt välja musta värvi koer, kes väga lustlikult jõe läbipaistvalt puhtas vees ringi jooksis ja end jahutas. Kui vees hullamisest sai küllalt, lipsas koer sadamapiirde alt kaldale end raputama. Ta jäi meist sinna maha, kuid kui oma matkaga lõpetanud olime, leidsime selle sama koera looduspargi parkla teepervelt teise kohaliku koeraga müramas. Teine koer oli küllaltki sarnase välimusega, aga kreemikat värvi. Lähemalt nähes sain aru, et tegemist on teismeeas koertega. Koerad mängisid pikali ja püsti, aegajalt käis üks matsaki pikali ja siis jälle teine. Mäng viis muruplatsilt autoteele ja vastupidi. Hoidudes mõttest, et “oi-oi, kui ohtlik“ võtsin neutraalse vaatleja positsiooni ning filmisin ja jälgisin huviga, kuidas need kaks koera oma harjumuspärases keskkonnas toimetavad. Koerad hullasid parasjagu tee ääres ning mäng oli päris intensiivne, kui tuligi auto. Masin sõitis meie suunas ja samal pool teed, kus koerad mängisid, kuid liikumise kiirus oli keskkonnale vastavalt rahulik. Koerad vaatasid mängimist katkestamata hetkeks silmadega vilksamisi auto poole ja materdasid oma juba natukene töntsudel jalgadel üle äärekivi tagasi kõnniteele. Vaatamata oma noorusele olid nad ka hullamise hoos ümbritsevast keskkonnast teadlikud ja tähelepanelikud. Jällegi, keskkond oli toetanud nende arenemist just selliseks ja kõik toimis.
Hvari saare vanalinnas jalutas vanema paarikesega koos kolm väikest puudlit – must, pruun ja valge – kõik värvid kaunilt esindatud. Kõik koerad olid ilma rihmata. Seltskond kulges läbi laia ja pika, läikivaks kõnnitud kiviplaatidega tänava, suunaga sadama poole. Nad saatsid hetkeks pilguga suurt musta koera, kes möödus neist teiselt poolt tänavat – üksinda, kiire ja sihikindla sammuga, aegajalt tähtsalt enda ette haukudes. Puudlikesed olid minemas paadisõidule, kuid selleks, et suurema paadi peale saada oli vaja sõita sadamast kummipaadiga veidike eemale, suurema paadini. Nii nad siis läksidki, kolm inimest (paarike ja paadijuht) ning kolm puudlit, sups ja sups kai pealt pisikesse kummipaati, mis küllaltki suure nurga all viltu olles suuremate paatide poole töristama hakkas. Kõik toimus väga lihtsalt ja loomulikult.
Horvaatia pakkus mõnusat mikstuuri koertest ja inimestest. Palju vabadust, ruumi ja tasakaalukust. Vähemasti see jäi minu sisse kõige rohkem elama.
Noored, Plitvice looduspargi lähedal.
Comments