Miks noorukid käituvad nii nagu nad käituvad?
Millal saab koer päriselt täiskasvanuks? Kuidas toetada koera arengut läbi puberteediea?
Kuigi koerad näevad üldjuhul "täiskasvanud“ välja juba 1-aastaselt, siis vaimselt küpseks – päriselt täiskasvanuks – saavad nad alles 2-3-aastaselt. Oma kogemuse pealt ütleksin, et mõned alles 3,5-4-aastaselt. (Fun fact: Viimaste uuringute kohaselt saab inimene vaimselt küpseks alles 25-28 aastaselt.) Välimus on selles suhtes petlik, sest aju ei arene sedasi lineaarselt nagu keha. Seega noore koera ajus toimuvad „suured ehitustööd“ veel aasta-kaks peale seda, kui ta on välisel vaatlusel täiskasvanuks saanud, mistõttu ei ole tema aju veel võimeline funktsioneerima nii nagu täiskasvanu oma.
Igal aju osal on teadupärast oma tähtis ülesanne. On hea teada, et ajud arenevad suunaga tagant poolt ette poole. Prefrontaalne ajukoor, mida seostatakse muuhulgas otsuste tegemise, mõtete koordineerimise, enesekontrolli ja sotsiaalse käitumisega, areneb välja seega kõige viimasena. Selles peitub ka vastus, miks teismelised – olgu nendeks koerad või lapsed – käituvad aegajalt impulsiivselt, ebamõistlikult, riskantselt ja ülevoolavalt. Kuna teismeeas pole eesajukoor veel lõpuni arenenud, peavad noorukid tuginema otsuste tegemisel ja probleemide lahendamisel rohkem amügdala-nimelisele aju osale, millest tulenevalt reageerivad nad taolistes olukordades pigem instinktiivselt.
Allikas: https://addictionisreal.org/parent-toolkit/teenage-brain/
Puberteedieas toimub ajus väga palju põnevat! Muuhulgas tekivad pidevalt uued ühendused ning kasutamata ühendused kaovad. Viimane on aju viis tõhusamaks muutuda, mis põhineb "kasuta või kaota“ põhimõttel, mille teine pool on loomulikult "mida praktiseerid, see kinnistub“. See annab aimu, kui palju sõltuvad ajus toimuvad muutused ja täiskasvanu väljakujunemine indiviidi eluviisist, kogemustest ja elukeskkonnast. Aga ka sellest, kui oluline on kasvataja rahumeelsus, positiivsus ja järjepidevus.
Kuna meie, inimesed, loome koertele kasvukeskkonna ning toimetame nendega igapäevaselt, on meie roll nende väljakujunemise juures väga suur. Roll, mis saab alguse juba enne kutsika esimesi elunädalaid, teda kandva ema eest hoolitsemisega. Aidata ühel kutsikal areneda tasakaalukaks ja enesekindlaks täiskasvanuks ei olegi tegelikult nii väga keeruline, kui inimesel on algusest peale teadmised, millele tugineda – kuidas koera temale arusaadavalt suunata ja õpetada, millised kogemused on koerte jaoks päriselt meeldivad ning millised mitte, ja kuidas enda koera kehakeelt lugeda.* Kuna see kõik on päevast number üks niivõrd oluline, olengi otsustanud viia värsketele koeraomanikele põhjalikud teadmised koju kätte vahetult enne või pärast kutsika koju saabumist. Ma ei kujuta ette paremat või olulisemat asja, mida pakkuda. Ja ma nii naudin seda protsessi iseenesest (mida kõike see endas kätkeb), aga ka mõtet, kui suurt positiivset mõju see ühe looma ja pere kooselule omab.
* Näiteks olen ma viimaste aastate vältel tajunud, kuidas ühiskond tähtsustab koerte sotsialiseerimist tohutult. Seda sõna teavad kõik, see kõlab laialdaselt, aga selle sisu hästi ei mõisteta ning vale sotsialiseerimisega tehakse koertele rohkem kahju kui kasu. Paljud hirmud tekivad koertel sellest, et „sotsialiseerimise“ hoos on koerad ühes või teises olukorras hoopis ära ehmatatud. Enamasti toimub see kõik inimese heade kavatsuste juures ja silmade all. Probleemi ei osata aga isegi tol momendil näha (koerale ei märgata appi minna), sest koera kehakeele ja "kultuuri" mõistmist vajalikul tasandil pole. Teadlikum koeraomanik teeb juba eos teistsuguseid valikuid, sest ta oskab näha maailma koera vaatevinklist ning mõelda kolm sammu ette. Kui aga peakski ükskord juhtuma midagi hirmutavat, siis isegi sellises olukorras annab palju päästa eeldusel, et inimene kiiresti ja adekvaatselt reageerib.
Lisaks halbadele kogemusele toidab koerte ebakindlust see, kui inimene ei mõista nende signaale. Sest kui see tõesti nii on, näevad koerad seda igapäevaselt erinevates situatsioonides. Nad on sotsiaalsetes suhetes üli osavad ja nutikad, lugedes inimeste kehakeelt ja mikrosignaale väga osavalt juba kutsikatena. Seda tähtsam on nende jaoks, et ka meie neid mõista püüaksime ja oskaksime.
Mõned näpunäited kutsika/koera hea käitumise soosimiseks ja positiivsete ajuühenduste tugevdamiseks:
* jälgi oma koera ja avasta, mida talle teha meeldib ning paku talle õigeid kohti ja turvalisi võimalusi oma huvide ja vajaduste rahuldamiseks ning arendamiseks * loo selline elurütm ja keskkond, mille juures koer saab piisavalt magada ja puhata * tea, et rutiinsete tegevustega lood koerale turvatunnet * arvesta, et sinu enda ja teiste pereliimete emotsionaalsus häälestab, mõjutab ja kujundab koera väga palju * paku koerale parajal määral rikastavaid, eakohaseid ja mõnusalt stimuleerivaid tegevusi ning keskkondi * paku koerale füüsilist lähedust sellisel viisil ja määral, nagu tema seda soovib * leia erinevaid viise laskmaks koeral kasutada oma nina ja haistmismeelt (ole loominguline) * jalutuskäikudel lase koeral rahulikult (lõpuni) nuuskida, ära kiirusta teda edasi liikuma * julgusta koera iseseisvalt maiuseid otsima ja puslesid lahendama (paku talle enda tuge ja abi siis, kui ta seda otsib/vajab) * kui näed võimalust, lase koeral vahel võtta "turvalisi riske", seeläbi kogeda ning õppida * lase koeral maailma vaadelda ilma, et ta kõige ja kõigiga otsesesse kontakti peaks astuma * pane igapäevaselt rõhku teievahelisele kontakti ja usaldusväärse suhte kasvatamisele * lase koeral ühistes tegevustes oma initsiatiivi näidata, alustuseks anna talle selleks vabadus * märka ja kiida alati ilusaid ja häid hetki * ole enda reeglitega mõistlik – hoia need koera jaoks arusaadavad ning ühesugused * jälgi alati teiste inimeste (täiskasvanute ja lase) käitumist ning vajadusel sekku/õpeta * tea, et keelamine ja pahandamine ei ole kunagi päriselt lahendus, sest see ei õpeta kedagi paremini käituma (selles on liiga vähe informatsiooni) * tegele koeraga alati läbi tema mõistuse, mitte läbi varustuse, vahendite ja jõu
Puberteediiga on vältimatu ja vajalik etapp iga noore koera elus selleks, et ühel hetkel küps täiskasvanu olla. Kõik see toetamine, tasakaalukus, järjepidevus ja positiivsus, mida inimene loomale sel (kohati pöörasel) perioodil pakkuda võiks, tuleb palju lihtsamini, kui ta mõistab, mis vägevad protsessid ja arengud koera sees samal ajal tegelikult toimuvad ning miks ta käitub vahel nii, nagu ta käitub. Sedasi jõuame hoopis tõdemuseni, et puberteediiga on tõeliselt huvitav, tore ja oluline arenguperiood, mida pole vaja mitte "üle elada“, vaid mida meil on võimalus "läbi kogeda".
Hoidkem hellalt oma armsaid pubekaid!
Comments