Mõte kedagi päästa ja pakkuda talle ilusamat elu on ilus. Eks see ole ju üks põhjustest, miks inimesed endale teise ringi loomi võtavad. See on ääretult tänuväärne tegu! Ja mul on tõsiselt hea meel, et neid inimesi nii palju on. Küll aga tahan ma täna kirjutada mitte nii väga populaarsel teemal, sest näen, et ka sellest on vaja kirjutada. Nimelt puutun ma oma töö ja elu käigus kokku ka selliste peredega, kes varjupaigast või mõnest muust organisatsioonist koera adopteerides ei osanud ette kujutada, kuidas see tegelikult nende igapäevast elu-olu mõjutama hakkab. Reaalsus jõuab kohale tavaliselt mõned nädalad või kuud pärast looma koju saabumist, sest alles selleks ajaks ollakse koera näinud kõiksugustes erinevates situatsioonides. Mõnel juhul vajab loom tähelepanu oluliselt rohkem, kui talle on füüsiliselt võimalik pakkuda. Teisel juhul on uus pereliige, sellisena nagu ta on, teistele pereliikmetele või loomadele suureks stressitekitajaks. Paljudel juhtudel on olukordi võimalik parandada, aga see eeldab inimestelt lisaks huvile ja pühendumise soovile üsna suurt vabadust oma aega planeerida. Kui seda aega ei ole ega ei anna ka tekitada, siis nii on... Mitte keegi ei mängi ennast sellisesse olukorda meelega. Mõte loomast loobuda on valus, ja ometi tuleb mõnikord siiski see otsus teha. Mind on need lood väga sügavalt puudutanud ja kuna ma tean, et teadlikkuse kasvatamine päästab inimesi ja loomi taolistest olukordadest, siis selle jaoks ma seda artiklit kirjutangi. Kuna koduloomad on täielikult inimeste meelevallas, siis see, et inimesed aduksid enda vastutust ja otsuste mõju ning tõeliselt analüüsiksid iseenda, oma pere, kodu ja elustiili sobivust enne igasuguse koera võtmist, on kõigi asjaosaliste heaolu juures määrava tähtsusega. Kui konkreetne loom on juba teada, kellele soovitakse kodu pakkuda, siis ka tema eripärasid on võimalik analüüsida. Igasugused ettevalmistavad tegevused on tohutusuure väärtusega, sest need tagavad pikas plaanis mõnusa elu! Soovijatele olen selles protsessis nii palju abiks ja toeks, kui võimalik.
Teise ringi loomade puhul, nagu ikka, on mõnel juhul looma lugu ja taust abi pakkujatele osaliselt teada, kuid paljudel juhtudel ka täiesti teadmata. On koera väärkoheldud või ebanormaalsetes tingimustes peetud? Mida ta täpselt oma elu jooksul kogenud on ja millisel viisil? Ning kuidas see teda tänasel päeval mõjutab? Läbinisti oskab nendele küsimustele vastata ainult see sama koer, ja mida rohkem inimene temaga koos aega veedab, seda selgemaks pilt käesolevast olukorrast muutub. Teadmiste kõrvale (kui neid on), tekivad oletused, et võib-olla on temaga toimunud kunagi midagi „sellist“, sest „sellises“ olukorras kipub ta käituma „nii“. Seda halli ala on vaja enne otsuse tegemist iseendale teadvustada ning mõelda, kas ma suudan ka siis sellele loomale kodu pakkuda, kui tal näiteks ilmneb üks või teine käitumisprobleem. Kas mul on piisavalt huvi koerte vastu, et nende hingeelu ja psühholoogia osas enda teadmisi täiendada ja areneda? Viimaseid võiks enda käest küsida tegelikult ka aretajalt kutsikat osta plaaniv inimene, sest vaimsete teemadega tegelemine käib kaasas absoluutselt iga elusolendi eest hoolitsemisega ning käitumist (looma enesetunnet) ei muudeta läbi varustuse ja vahendite. Varustus on pelgalt selleks, et koeri kontrollida. Käitumisprobleemide lahendamise eelduseks on koera mõistmine ja töö, mis kasvatab koera eneseregulatsiooni ja -kontrolli võimekust ning kaasab koera tegevustesse vabatahtlikult.
Teadmata taustaga koera võttes võiks inimestel olla aga ekstra vahendite puhver. Ma mõtlen eelkõige ressursse nagu vaba aeg, energia ja raha. Väga suurepärane, kui koer kohaneb muretult uue eluga, on vaimselt üllatavalt tasakaalukas ja terve, suudab ilusti üksinda kodus olla ja on ka füüsilises mõttes täie tervise juures. Selliseid näiteid on, muidugi on. Ja see on nii tore! Aga sageli on koer üle elatud traumade tõttu vaimselt hapras seisus ja tema seisundi parandamisesse on uuel perel vaja väga palju panustama hakata. Lisaks kvaliteetsetele teadmistele, ajale ja energiale on sageli vaja ka elukeskkonda koerale sobivamaks kohandada ning enda rutiine muuta. Kokkuvõttes võib sedasi uus koer inimeste igapäevaelu päris palju muuta ja küsimus ei pruugi olla selles, kas see on meeldiv, vaid kas see on üldse võimalik.
Toon siinkohal näiteks üksindusahastuse probleemi, sest see on väga levinud mure. Mure, mida esineb igasuguse päritoluga koertel. Varjupaigakoertel on see mure enamasti juba uude koju tulles, pesakonnast kutsikat võttes ei ole aga inimesed kutsika üksinda olemise võimekusse oskuslikult panustada teadnud/osanud, mistõttu tekib üksindusahastus uues kodus. Hoiukodus või varjupaigas ei saa tihtipeale koera üksindusahastuse mure iseenesest ilmneda, kuna nendes kohtades on enamasti alati seltsilised läheduses. Aga üksindusahastuse olemasolu on ju tegelikult väga lihtne välja selgitada. Seda peab oskama lihtsalt oluliseks pidada. Kuna üksindusahastus oma olemuselt on suur hirm üksinda olemise ees ning ühtki looma, kes seda kogeb, ei ole kuidagi eetiline üksinda jätta teades, mida ta läbi elab, siis selliseid loomi saavad pidada ja aidata pered, kellel on vabadus oma elu ja tegemisi koera järgi sättida. Võimalus vajadusel abiväge kaasata. Ja muidugi ka soov seda kõike teha! Sest kui see tuleb vastumeelselt ja tekitab tunde, et "ma elan ainult koerale", ei ole inimene õnnelik.
Et see üksindusahastuse mure arusaadavam oleks, selgitan natuke. Selleks, et inimesed paremini mõistaksid, mida üksindusahastuses koer tunneb, tuuakse koerte psühholoogiat käsitlevates materjalides paralleele inimeste foobiatega. Koera üksinda olemise hirm ei ole ratsionaalne, nagu ei ole seda ka näiteks inimese hirm ämblikute ees. Küll aga on mõlemal juhul hirm tõeline, kutsudes esile paanikahoogusid. Üksindusahastuse probleemi on peaaegu alati võimalik paremaks saada. Koera jaoks ideaalsetes tingimustes on võimalik sellest isegi täielikult vabaneda, aga see on protsess, mis võtab aega. Ja aega peab andma nii palju, kui koer vajab, sest tema enesetunne üksinda olemise suhtes peab päriselt neutraalseks või väga heaks muutuma. Loomulikult ei ole võimalik saavutada seda tulemust käitumist karistavate vahenditega, sest elektrikaelarihmad, mis koerale haukumise/ulgumise ajal ebamugavust või valu põhjustavad, muudavad hirmu üksinda jäämise ees naturaalselt veelgi suuremaks.*Pane oma ämblikufoobias kiljuvale sõbrannale elektrikaelarihm kaela ja mõtle, mida ta nüüd veel tunneb.*
Ühesõnaga, kõiksugused vahendid, mis läbi negatiivsete mõjutuste käitumuslikud reaktsioonid maha suruvad, ainult suurendavad koerte vaimseid probleeme.
Loodetavasti jõuab see artikkel õigel hetkel inimeseni, kes on mõtisklenud koera võtmise või varjupaigakoera adopteerimise peale ning annab talle vajalikku mõtteainest. Et ta võtaks rahulikult aega, mõtiskledes enda võimaluste ja vajaduste peale. Et ta teeks selle otsuse hästi teadlikult, sest ainult nii on kõik asjaosalised ka mõne aja pärast koos elades päriselt õnnelikud! Et teise ja kolmanda ringi loomi oleks üha vähem.
