Geneetilised erinevused mõjutavad loomade välimust, käitumist ja iseloomu.
Venemaa geneetik Dmitri Belyaev tegi bioloogia valdkonnas 1950-ndatel tänini olulise uurimistöö. Ta püüdis karusloomafarmi hõberebaseid taltsamaks muuta, paaritades vaid inimese vastu sõbralikke rebaseid. Selleks analüüsis ta koos oma tiimiga iga generatsiooni puhul sadu rebaseid, kellest vaid 10% sobisid oma iseloomu poolest aretusse. 20 aastat hiljem oli tema katse tulemus selgelt näha. Läbi selektiivse paaritamise aretas ta välja nö sõbralikud rebased, kes niutsusid ja liputasid saba kui inimene neile lähenes. Seejuures käitumuslik pool polnud ainus, mis nendele kõikidele rebastele iseloomulik oli. Pärast üheksandat põlvkonda võis teha järelduse, et sõbralikkusega kaasnevad ka kindlad tunnused loomade välimuses (Ratliff, 2011). Rebaste kõrvad, koon ja pea olid saanud teistsuguse (pehmema) kuju, sabad olid rohkem rõngas ning nende kasukas oli muutunud pea ja õlgade pealt valgeks. Rebased hakkasid meenutama välimuselt rohkem koera kui rebast, kes igal võimalusel inimest pigem väldib. Sõbralikel rebastel tekkis iseäralik karvavahetuse protsess, nad hakkasid karva vahetama sootuks teisel aastaajal kui metsikud rebased. Muutuseid leiti ka hormoonide profiilis – rebaste tavapärane kord aastas paaritumistsükkel oli häiritud. Belyaevi aretatud sõbralikud rebased olid võimelised paarituma igal aastaajal. (Grandin, Deesing, 2014)
Metsloomadel on kutsikaeas teatud periood, kus nad on väga julged ja uudishimulikud. See periood on vajalik selleks, et õppida maailma tundma ja kohanema erinevate oludega võimalikult kiiresti. Küll aga on looduses see aeg küllaltki üürike, sest õigepea tuleb hakata enda eest ise seisma ja toitu hankima - hakkama saama - mistõttu suur usaldus asendub õigepea suure umbusalduse ja ettevaatlikkusega. Farmirebaste eksperiment näitas, et rebaste sõbralikumaks muutumisega pikenes ka loomade usaldusperiood ning see lisa aeg andis veelgi suurema võimaluse julgeid ja sõbralikke rebaseid kasvatada. Sõbralike rebaste kehas leidus rohkem serotoniini, mida tuntakse kui teatud liiki agressioonide pärssijat. See asjaolu polnud kasulik mitte ainult inimestele, vaid ka rebastele endile, kelle füüsiline ja vaimne heaolu oli tänu (~neli korda) madalamale stressihormoonide tasemele oluliselt parem. (Grandin, Deesing, 2014)
Vaatamata sellele, et hundi ja koera DNA ühtib ~98%, neil on ühtmoodi 42 hammast ja 78 kromosoomi, on tegemist siiski kahe väga erineva loomaga. Tänased koerad on arenenud välja tänu sadu aastaid kestnud aretamistele ning eelnevalt toodud rebaste näide annab hea ettekujutuse, mida see looma olemuse seisukohast tähendab. Koerad, võrreldes huntidega, on küllaltki lapselikud. Seda nii oma käitumiselt, kohanemisvõimelt kui ka välimuselt. Nende nägemine ja kuulmine pole nii teravad kui huntidel, kelle jaoks meelte teravus on ellujäämiseks kriitilise tähtsusega. Koertel on ka stressihormoonide tase tunduvalt madalam kui huntidel, tänu millele on nad on vähem reaktiivsed. (Bradshaw, 2012) Isegi siis kui koerad inimestest mitmeks põlvkonnaks võõrduvad, ei iseloomusta neid huntidele omane sotsiaalne käitumine. Nad ei moodusta hästi toimivaid, stabiilseid karju ning nende paaritumisreeglid on palju lõdvemad. (Grandin, Deesing, 2014)
Emane hunt saab suguküpseks umbes kahe aastaselt ning tal on võimalik saada vaid üks pesakond aastas, et kutsikad sünniksid kevadel, kus on soojem ja toitu piisavalt. Isane hunt ei saa suguküpseks enne 22 kuu vanuseks saamist ja on viljakas vaid paaritumise perioodil. Koerad saavad tihtilugu suguküpseks juba kuue kuuselt. Emasel koeral on jooksuaeg (enamasti) kaks korda aastas. Isased koerad on aga pärast suguküpseks saamist valmis paarituma absoluutselt igal ajal.
Koerad on üli osavad inimestega suhtlejad, sõnade kategoriseerijad, meie märguannete lugejad ja nendele reageerijad. Need oskused ei pärine huntidelt (Hare, Tomasello, 2005), koerakutsikad lausa sünnivad selle andega. Selle tõestamiseks viidi hiljuti läbi huvitav katse, milles osalesid 5-18 nädala vanused 44 koerakutsikat ja 37 hundikutsikat. Hooldajad veetsid veidi aega pärast hundikutsikate sündi nendega koos enamus aja päevadest, magasid öösiti nende kõrval ja ning toitsid neid käest. Seevastu koerakutsikad nautisid kuni katseni enamuse ajast oma ema ja õdede, vendade seltsi ning puutusid inimestega kokku vaid põgusalt. Ja ometi näitasid koerakutsikad, et nad on hundikutsikatest ka sellisel juhul kordades osavamad inimeste kehakeele lugejad ja suhtlejad. (Salomons et al., 2021)
Teadagi, on inimesed koeri aastakümneid huntidega palju samastanud. Tänaseks on aga inimkonnal juba hoopis teistsugused teadmised ning evolutsiooni protsessi mõistmine on selle alustalaks. Viimase 15 aasta jooksul on koerte ajusid, kehakeemiat ja käitumist uuritud rohkem kui kunagi varem. Tänapäeval ei ole võimalik saada rahvusvahelisel tasandil käitumisnõustaja sertifikaati, kui sa pole läbi lugenud väga palju teadustöid koerte psühholoogiat ja käitumist puudutavatel teemadel ning kirjutanud ka ise hulganisti nendel põhinevat materjali. Dominantsusteooria, mis sündis vangistuses elavate huntide uurimisest, sai juba toona selle autori poolt läbi uute uurimistööde kordi ja kordi ümber lükatud, kuid dominantsusteoorial põhinev lähenemine müüb teatud koolkondades edukalt tänini. Kuidas see võimalik on? Milline on dominantsusteoorial põhineva lähenemise mõju koerte vaimsele tervisele ja koera ning inimese vahelisele suhtele? Koer - kas karjaloom või sotsiaalne loom? Kõigest sellest juba järgmises Koeraarmastuse blogi selleteemalises artiklis.
Viited allikatele:
Agnvall, B., Jongren, M., Strandberg, E. and Jensen, P. 2012.Heritability and genetic  correlations of fear-related behaviour in red jungle fowl-possible implications for  earlydomestication. PLoS ONE, 7(4): e35162
Bradshaw, J., 2012. In Defence Of Dogs. London: Penguin.
Campler, M., Jongren, M. and Jensen, P. 2009. Fearfulness in redjungle fowl and White  Leghorn chickens. BehaviouralProcesses, 81: 39-43
Grandin, T. and Deesing, M., 2014. Behavioral Genetics and Animal Science. Genetics and  the Behavior of Domestic Animals, pp.1-40.
Ratliff, E., 2011. Taming the Wild. National Geographic, [online] 219(3). Available at:  <https://www.nationalgeographic.com/magazine/2011/03/animal-domestication/> [Accessed  14 July 2020].
Salomons, H., Smith, K., Callahan-Beckel, M., Callahan, M., Levy, K., Kennedy, B., Bray, E., Gnanadesikan, G., Horschler, D., Gruen, M., Tan, J., White, P., vonHoldt, B., MacLean, E. and Hare, B., 2021. Cooperative Communication with Humans Evolved to Emerge Early in Domestic Dogs. Current Biology, 31(14), pp.3137-3144.e11.
Â