"Jama" söömisest vabanemine (vähemalt osaliseltki) eeldab inimeselt hästi teadlikku reageerimist, palju häid juhuseid ja järjepidevust. Hea uudis on seejuures see, et neid "juhuseid" on lihtsasti võimalik ka ise luua ning niiöelda harjutamise rada endale ja koerale jalutuskäiguks üles seada.
Ma mäletan, kui minu väike Sonee kugistas alla kõike söödavat, mis talle õues ette jäi. Ta leidis pidevalt midagi. Tekkis küsimus, et kuidas on võimalik, et nii palju kraami maas vedeleb ja et just tema kõik need asjad üles leiab. Pisikesena ei olnud tema seedesüsteem nii tugev kui täna ja need võõrad ärasöödud asjad põhjustasid soolestikus tihtipeale segadust. Seepärast võite ette kujutada, milline oli esialgu minu hirm ja kui dramaatiliselt ma reageerisin, kui teda jälle "jumal teab mida" mälumas märkasin. Küll aga, olles korduvalt ja korduvalt ja korduvalt samas olukorras, sai paanitsev mina ühel hetkel selgelt aru, et nii et muutu mitte midagi paremaks. Sonee himustas neid leitud palukesi ikka sama suurel määral ja tegelikult andis minu intensiivne reageerimine sellele ainult hoogu juurde. Kohe selgitan.... Nii ebaloomulik, kui see hirmu täis silmadega inimesele alguses ka ei tunduks (sa tahad ju teha kõik selleks, et koer "jama" suust lahti laseks või aru saaks, et "nii ei tohi teha", et rohkem see olukord ei korduks), on tegelikult vaja esimese asjana jääda ise tõeliselt rahulikuks. Juhul, kui eesmärk on, et koer kunagi ise neid palukesi vabatahtlikult maha vedelema hakkaks jätma. Kuna mina väga soovisin, et Sonee teeks iseseisvalt minule meeldivaid valikuid, siis esimesena tegelesin tõsiselt enda tunnete ja emotsioonidega ning muutsin nendes olukordades oma käitumist, totaalselt.
Miks on rahunemine nii oluline? Seni, kuni inimene on ärritunud, on koera naturaalne reaktsioon krabada, saagiga põgeneda ja elu eest kugistada. Kohe, kui inimene rahuneb, rahuneb ka koer. Olgu esimeseks märgiks kasvõi see, et ta hakkab rahulikult mäluma ega neela alla ohtlikult suuri tükke. Mis on aga probleemi lahendamise osas oluline - kui koer on rahulik, siis tema mõistus töötab - tähendab, ta suudab endale omasel viisil analüüsida, mis parasjagu toimub. Ja see annab võimaluse koerale oma sõnumit kommunikeerida.
Kui inimene ei ole enam hambad ristis ja näost punane, saab koerale rahulikul, aga nukral hääletoonil mõista anda, et see, mida koer parasjagu teeb, ei tee ikka üldse õnnelikuks. Koerad loevad meid tohutult osavalt, nad mõistavad meie emotsionaalset seisundit väga hästi. Iga korraga jõudis Soneele tasapisi rohkem kohale, et nendes olukordades oli midagi valesti - see, milline ma olin, oli täiesti ebatavaline. Mitte ükski teine olukord ei muutnud mind selliseks, ja temal oli tänu selline väga lihtne neid olukordi teistest eristada. Ma lasin tal mõelda. Ja kordused olid selleks paratamatult vajalikud. Kuna tal õnnestus leida väga tihti "mingit jama", siis elu seadis meile harjutusrada pidevalt ise ette. Ning see avas ukse edasisele arenemisele. Ajapikku Sonee mõistis, et nendel momentidel on midagi valesti. Alustuseks, rohkem polegi vaja.
Teine oluline asi, mida inimese rahunemine kaasa toob, on see, et koerad ei põgene enam sellisel moel. Mõne aja pärast hakkas Sonee tänu sellele laskma endale läheneda ja mul õnnestus alatihti kont vms jama tema suust kätte saada. Seejärel sai ta minu käest alati mitmeid-mitmeid maiustusi ning hakkasime teadlikult seda maas vedelevat konti vaatlema ning üheskoos maha vedelema jätma. Seda rahunemise ja juurdelaskmise aspekti olen korduvalt tuvastanud ka oma sõprade koerte puhul, kui mul on juhuslikult õnnestunud teisi selles olukorras kõrvalt juhendada. Kohe, kui inimene päriselt rahuneb ja rahulikult jalutades läheneb, annavad koerad end palju paremini kätte.
Kui eesmärk on kasvatada koeras võimekust ja soovi oma maiuse/mänguasja või muu „üli toreda“ nimel vabatahtlikult leitud palukesi maha vedelema jätma, siis see, et inimene laseks koeral vaimselt selle protsessi kogu ulatuses (etapp haaval) kaasa teha, on üli oluline. On suur vahe, kas koer jätab leitud toidu ise maha, või tirib inimene ta selle juurest ära. Ja koer peab saama oma inimest alati usaldada... Vettpidavat tulemust ei saavuta ealeski nii, kui inimene keelab koeral leitud toidu poole vaadata või karistab üritusi seda maast üles võtta. Selline käitumine ainult kasvatab probleemi - tekitab koeras tahtmist (mõnes lausa kinnisideed) igal võimalusel leitud toit üles korjata, kugistada ja põgeneda - vältimaks igasuguseid ebameeldivusi.
Selle asemel tasub kasvatada koeras soovi see toit iseseisvalt puutumata jätta. Kuidas? Kui leiad mingi toidupalukese esimesena või oled tänu eeltööle saanud selle oma koera suust kätte, siis pane esimese asjana rahulikult jalg, oletame, et kondi peale. Lase koeral seda vaadata ja nuusutada nii palju kui ta soovib, ja räägi samal ajal rahulikult, et seda ei tohi võtta. Kohe kui koer kondi juurest oma pilguga sinu poole pöördub, kiida ja anna koerale rodumisi kõike head, mida ta väärtustab. Püüa olla oma reageerimisega võimalikult täpne ja kiida kohe, kui esimene kontakt tekib. Seejärel tõsta jalg kondi pealt veidi kõrgemale ja vaata, kus koer omadega on – kas ta jätab, või on temas väikene soov seda siiski üles võtta? Kui hakkab võtma või ei suuda enam sinu poole pöörduda, pane jälle jalg peale ja korda sama harjutust. Anna koerale aega ja luba tal kogeda seda olukorda nii palju kordi, kui tal on tarvis. Ideaalis kordad seda harjutust seni, kuni saad jala ära võtta ja koer suudab vaadata konti ning kergusega sinu poole pöörduda, sest ta mõtleb sellele, et sinult saab mega häid asju. Ära seejuures algfaasis kondi kõrval püsimist liiga pikaks venita (siis, kui sul jalga selle peal ei ole), vaid eemalduge sellest üsna varsti, maiustades ja mängides, ning jätkake oma jalutuskäiku. Sest kui koera enesekontrolli peal esialgu liiga kaua "istutakse", annab see enamasti tagasilöögi ja koer murdub - püüab konti haarata. See on loomulik, sest ta ei ole enamaks lihtsalt veel võimeline. Hea oleks ilusa ja selge arengu huvides neid murdumisi vältida.
Tasub arvestada, et mõnda aega on koera esimene reaktsioon toitu leides ikkagi seda harjumuspäraselt haarata. Ka see on loomulik, sest harjumuse muutmine võtab aega ja vajab praktikat. Seepärast ongi tähtis, et oleks nii neid häid juhuseid, kus sina esimesena konti märkad (mõtle harjutusraja ehitamisele), aga ka neid, kus koer laseb rahulikult suust jama lahti - sest ta on rahulik ja usaldab sind, laseb enda juurde kõndida - ning saate seejärel selle koos, läbi eelpool kirjeldatud harjutuse maha jätta.
Samuti tasub arvestada sellega, et koera käitumine oleneb palju tema hetke-enesetundest ja keskkonnast. Kui näiteks ollakse matkal koos teise koeraga, on soov leitud kont endale saada väga-väga suur ja pole põhjust imestada, kui koer sellises olukorras kondi siiski üles korjab, kuigi omaette jalutades seda kommet ei ole enam väga täheldatud. Kui teie vahel on hea koostöö, võib ta kondi loovutada sulle ka sellises olukorras, kus teised koerad on ümber, ning see on juba väga suur võit! Samuti, näiteks, kui koeral on veidike jahe või väsimus peal, võib ta hakata igasugusest jamast rohkem kinni kui tavaliselt. Nendesse olukordadesse soovin kõigile lihtsalt arusaamist, mõistmist ja rahu.
Tihtipeale võib aja möödumisel märgata, kuidas koer hakkab leitud konte hoopis märgistama - see toimub ka juuresoleval videol. https://www.instagram.com/reel/C5XkDaEti3q/?igsh=MTYyOXJhcW1qMWkxYg==
Selliste otsuste kiitmist soovitan ma jätkata igavesti, isegi siis, kui see käitumine on juba väga tavapärane. Ikka selleks, et koeral püsiks motivatsioon samamoodi jätkata!
Toredaid kulgemisi!
